Kui eelmine osa ("Hea naabri päevik") oli rohkem vanadusele ja tagantjärele tarkusele keskendunud ("mul olid võimalused ja minuga oleks võinud midagi imelist juhtuda, aga ütlesin ei"), siis kõnealuses raamatus hakkas peategelane Janna mu meelest ise selle tarkuse suunas liikuma, kus tema eelmise raamatu hoolealused olid. Või mitte tarkuse, vaadete mitmekülgsuse ja erisuse suunas pigem.
Kuigi lõplikku tõde ses asjas vist ei olnudki. Selgelt ta ei väljendanud, kas kahetses abielu Freddiega. Uus suhe Richardiga vist pani siiski teda mõtlema, kuidas seesamune Freddie võis end nende abielus tunda.
Kummaliselt oli kujutatud ka toimetuses töötavate Phyllise ja Charlie suhe. Nagu veidi halvustavalt. Et võimekas ja särav Phyllis armus, abiellus ja lapsega koju jäi, oli kuidagi paha-paha. Võib ju olla, et seal oli siiski ka Phyllise enda meelepaha, aga sellisel juhul ei olnud see mulle kui lugejale piisavalt välja joonistunud. Praegu jäi mulje, et naine ise oli rahul, aga kolleegidest sõjakad feministid tormasid teda "päästma".
Jilli ja Marki suhte kujutamise eesmärk jäi kergelt lahtiseks mu jaoks. Jill ei tormanud abiellu ja emadusse, Mark kuidagi anus ta armastust - kas see oli siis "hea" variant, ei saanudki aru...
Ja 19aastane Kate, kes oli nii õnnetu ja katki, et keegi ei püüdnudki talle midagi öelda, teda suunata, vaid tal lubati aeleda diivaninurgal, täideti talle külmikut, lasti tal korterit läbustada, ja siis lõpuks happy end... oli see, kui ta lesbide juurde kommuuni ümber asus.
Ma igaks juhuks lisan siiski, et raamat meeldis mulle, kuigi tegelased ja nende motiivid ärritasid ikka üksjagu :)
P.S. Kiidan seda raamatukujundust. Kõige keerulisem on saada mind lugema raamatut, millel pealkirjas on tekstifondiks selline, nagu 2016. aasta väljaandel. Guugeldage, te leiate kohemaid.
Ma lugesin neid mõlemat raamatut umbes aastal 2002....mäletan, et mõlemad väga meeldisid ning lisasid mulle, vähemalt selles vanuses, mingeid uusi /vaate/nurki ja lähenemisi. eriti mäletan toda teist, oli vist "Hea naabri päevik", mis pani mind oma vanatädile hoopis teise pilguga vaatama. mäletan, et ema koguaeg oli pahane, et ta niimoodi käitub ja toriseb, aga peale selle raamatu lugemist hakkas mulle tunduma, et ema teeb talle ehk liiga, mul hakkas temast omamoodi kahju. aga kui sa praegu neist raamatutest siin kirjutad, siis tekib tahtmine üle lugeda, et kuidas ma praegu, pea paarkümmend aastat hiljem ja palju enam kogenenumana neid loeks ja näeks ja tunnetaks.
VastaKustutaJust! See oligi imeline, kuidas Lessing avas neid erinevate osapoolte tundeid ja nägemusi ja ma usun, et ses osas on see aegadeülene. Kurb muidugi ka. Kuidas see nn noor inimene, kes tuleb ju ka oma päevatöö ja pere juurest, leiab aja õhtuti läbi astuda, kuigi ta on ka väsinud, unine, läbi omadega... ja siis see nn vanainimene, kes tegelikult on ju rõõmus, et tullakse ja ta pott tühjendatakse, teda ennast kuivaks ja puhtaks kasitakse, aga samas on ta päev otsa oodanud, kogu rõõmust on saanud väsinud kibedus ja siis tekib jonn ja meeleheide, ja see üürike aeg teise inimese seltsis saabki rikutud. Õigus kui selline ei ole ju kummalgi poolel, mõlemal on oma argumendid, oma põhjused... see on nii kurb ja nii valus, aga samas nii ehe ja päris.
KustutaHästi mitmel tasandil puudutav ja kõnetav raamat.