esmaspäev, 27. juuli 2020

Tuuletorni tulemine

Tuuletorni tulemine ei ole olnud valutu. Noh, ega Hiiumaal ühegi uue nähtuse tulemine ole meelakkumine, aga eks see käigi selle saare ja kogukonna juurde ja ole abiks vana säilimisel. Lihtsalt tegijatelt nõuab see paksu nahka ja külma närvi. Lömmis porgandiriiv, nii need teravhambad selle ehitise ristisid. Mis on muidugi hea märk, sest kui oleks ehitis, mis pole ei liha ega kala ja mille peale sõnaseadjate terav keel ei hakka, siis oleks ju ka kuidagi kurb. 
Kui te teaksite, mis selle asemel enne vastu vaatas, siis te muidugi tunnistaksite ise ka, et praegune vaatepilt on suisa ilus. Või heakene küll, mis me ilust räägime - ega ilu sünni patta panna, teadis juba vanarahvaski kosta. Ütleme otse, see keskus oli ja on hädatarvilik. Meie suved on küll kõvasti kenamaks ja kuumemaks muutunud viimasel paaril aastal, ent kui tuleb torm ja vihm ja tuul ja õnnetud turistid sulle hommikul otsa vaatavad, et kuhu siis täna Hiiumaal minna, siis mis sa neile vastad, eriti kui neil pisemad präänikud kaasas juhtuvad olema? Muuseumid on ju küll toredad, aga üle ühe neid päevas korraga külastada ei viitsita. Lisaks valitseb tänasel päeval teadmine, et lastele on vaja ikka kamaluga aktiviteeti ette lükata, et muidu neil hakkab igav ja, oi-oi, seda ei tohi juhtuda.



Tuuletorn, vastu hiidlaste ootusi-lootusi, on osutunud nii populaarseks, et mul oli pikemat aega mure, millal kuulsat torni üldse väisata. No ja ega iga nädalapäev ei saa ju liikuma ka siit Soonlepa müüride vahelt. Pühapäev oleks ehk kõige vaiksem, aga siis on turismiasjalistel teised mured nagu me teame. Läks käiku teisipäev, kuigi ega vahet vist ei olegi. Rahvast oli ikka ülearugi - ma tahaksin neil korrustel ihuüksi ringi tuiata, kui aus olla. 
0-korrusel saab õppida tundma veealust maailma. Kalad, hülged, Hiiumaa ümbruses olevad vrakid, laevad, haakrik. Ja käed, oo jaa, käed saab külge panna nii virtuaalselt kui ka päriselt.


Liigutad neid kettakesi ja saad teada, mis ühe ja teise purjelaeva osa nimi on.

Ülespoole liikudes võid õppida tundma seda, mida rannast leida. Mind erutas enim muidugi see, mida Sarve rannast leida. Tühja neist kadakatest ja muust kraamist, aga need Sarve rannakivid, mida siit lademes viiakse mandrikodudesse seebialuseks, vaat see juba paneb südame põksuma.



Sarve kivid unusid muidugi kiirelt, kui tulid lambapabulad. Paraku neil ma lõhna eriti ei tundnud. Äkki see on Tuuletorni trikk, et ei läheks öökimiseks? Või on siin sama teema nagu Balil kakakohvijunnidega, mille lõhn ja välimus lihtsalt nii kiiresti moonduvad? Eks siin ongi mõttekoht, kas hoida nende pabulatega madalat profiili või kütta hagu juurde. Ma igatahes tõmbasin kohe mitu kopsutäit, ei midagist, ei ühtegi teravat elamust. 


Ja siis saab loomulikult oma hiiu keele oskuse proovile panna. Mul oli seal küll üks võõras sõna, aga see ei jäänud pildile, ja mällu muidugist ka mitte, seega järgmisel korral külastades panen selle siia. Oli teine na ropuvõitu kõlaga, et ei hakka niisama lahmima.



Vahepeal jõudsin korrusele, kus sai imetleda näitust ja ronimisseina.
Ei, ma ei käinud ronimas. Ilmselt oleksin esimese kahe meetri peal pidanud oma sültjalgu käsikaudu alla tõstma :) Aa noori ja ärksaid ronimas vaadata on siiski rõõm.



Liigume parem edasi, ikka kõrgemale. Tuleb nostalgialaks. Nii mõnigi ese on enne minu aega. Väljaarvatud Margus Tabor muidugi, tema ja ta lood on ikka uuemad. Nostalgiat on siin hulgim, aga seda ma ei hakka pildile püüdma, seda vaatate ise kohapeal.




Ja siis tuleb korrus, kus on... päris hiiu elu. Pildile sai püütud vaid üks hiiunaljane ekraan, aga päriselt... päriselt olid siin hiidlaste endi lood.



Ja need lood, need tekitasid liiga palju äratundmist. Ma ütlen kohe ära, et ei kuulanud neid häälega, vaid lugesin tiitritest. Kui palju mõtteid need tekitasid! 
Reili Rand kirjeldas hiidlasi ja nende võõra ja uue vastuvõtmist. Viskan pöidla püsti.
Margus Tabor kirjeldas, kuidas kunagi ammu-ammu oli Hiiumaa praam tema jaoks vangistusse minek. Nüüd on vastupidi. Suviti võitlen samade tunnetega mõnikord isegi. Vaatan Heltermaalt lahkuvat praami ja mõtlen, kuidas jään siia vangi. Nemad lähevad, mina jään. Teinekord on ka vastupidi, nemad lähevad oma mandrisekelduste juurde tagasi, said vaid üürikesed päevad siin olla, mina lähen tagasi kadakate vahele lehvima... Küllap see vangistus vs vabadus tunne vanusega muutub. Või ka aastaajati. Sügistalvel on Hiiumaale tulek minugi jaoks vabadusse minek. Suvel on see midagi muud.

Ja siis veel need Hõbekala perenaine ja -mees. Keset juulikuud neid kuulates tundsin äratundmisrõõmu-kurbust. Kuidas algavad su hommikud ja lõppevad õhtud. Päevad on ühesugused ja ühes rütmis. Jaanuaris seda kõik vaadates ja kuulates ma loomulikult muigaksin kõveralt :) Aga just nii see on, tegelikult ka! Mulle nende väsinud näod igatahes meeldisid :) 

 


Ja siis päris üles.


Ja Hiiumaa ilusaim tuulelipp! Ja need ilusad Eestimaa pilved, mida mujal maailmas lihtsalt ei ole.




Kui arhitektidele midagi üldse ette heita, siis seda, et mere poole, sinna ilusama ja saarelisema vaate poole, on vaade varjatud. No mina võin ju minna koju Soonleppa ja ronida paadisilla lõppu keset merd, aga mida need teised, korraks Hiiumaale tulijad, tegema peavad? Vaatavad heinamaad ja heinarulle, aga meri, kus on meri? Kusagil sigri-migri piirde varjus korraks vilksatab.




Ja Tuuletornis on kohvik ka, eks ole :) Üks Hiiumaa maitsvamaid (kui kohvik saaks maitsev olla!), nimeks Ruudi. Rahvast on see küll kogu aeg täis, otsi kohta, kus sa saad...





Toit on nii-nii hea ja ilus, ja vist keskmisest tervislikum (elan üle!). Igatahes parti tuli heina seest otsida. 


pühapäev, 26. juuli 2020

Anekdoot elust enesest

Omniva saatis meile posti teel kvaliteedikontrolli küsitluslehe.
Küsitlusleht laekus... valesse postkasti.

Nüüd ma enam ei imesta, et viimasel ajal kirjad ja reklaam meieni ei jõua :)

laupäev, 25. juuli 2020

Nöök

Kui sul on  uued majutujad saabumas ja sul on vajaka rätikutest ning sa pesed neid nii ruttu kui suudad. Ja siis kuivatad nii ruttu kui suudad. Käid nööril keeramas-pööramas, paremini sättimas. Ja need on peaaegu juba kuivad...
...
... ja siis pasandab kajakas suures pasanteeriahoos rätiku täis.

Mine kanni, kajakas!

"Kõik on suurepärane"

 "Kõik on suurepärane. Mälestusi Eesti kolhoosist" Sigrid Rausing


Nostalgia. Karm ja valus, aga ikkagi oma. Kuigi antropoloogist autor on välitööl Pürksis, siis võiks sealse ´93-´94 olustiku paigutada kuhu iganes üle Eestimaa. Tohutult äratundmist, paljud asjad olid tänaseks ununenud, kuid hoolimata süngevõitu meeleolust, on mul nende meenutuste üle hea meel.
Mulle meeldib Rausingu stiil ja hämmastab sisseelamisvõime. Oskus märgata, kuigi jah, eks ta ameti poolest peabki. Ja ikkagi... see lääneliku ahmimine, tühjad pakendid, lahustuv kohv, külmad toad ja kõle kinosaal, hambutud joodikud poe taga, kolhoositöökojas lõputu putitamine, kodust kodusse sarnased raamaturiiulid, magusad liköörid, humanitaarabi... Nii-nii palju veidraid pisiasju, mis taas loovad mäluseoseid.
Võin eksida, ent mulle tundub nagu oleks ilmunud juba päris palju dokumentaalkirjandust 90ndate algusaja linnaelust (kuritegevus, katuse pakkumine, vägivald, prostitutsioon jne), kuid kui vähe on sama ajastu maaelust kirjutatud! Ilukirjandust ehk jah, aga mitte tõsielulist.



pühapäev, 19. juuli 2020

Kui ma viimaks...

pühapäeval Kärdlasse jõudsin, oli ritsikaparv toidupoest üle käinud. Lihalett tühjaks tõmmatud. Kogu pika mozzarella-rivi peale oli üksainumas pakk mind ootama jäänud. Maasikaletid parklates samuti tühjavõitu.
Linnumäe andis vähemalt süüa, kuigi mandrimehed olid bataadifriikad kõik pintslisse pannud. 


Aga siiski hakkavad mulle need pühapäevad juba vaikselt meeldima. Kohtud teiste turismiasjalistega:
a) pesumaja juures (jaa, ma olen juba kolm korda pesula teenuseid kasutanud ja see on ulmeliselt vabastav!);
b) taaraautomaadi juures;
c) või siis selle tühja lihaleti ees.

Aga siis sai sotsialiseerumise limiit lõplikult täis ja hüppasime paati. Väike tiir ümber Saarnaki laiu tuulutab pea parajalt ära. 




reede, 17. juuli 2020

"Minu maailm"

 "Minu maailm. Seiklused ei hüüa tulles" Susan Luitsalu


Ajal, mil reisiraamatutest on tõeline põud, on Luitsalu raamat palsam hingele. Korontsiku tulles kujutasin ma ette, kuis kõik kirjastused kraabivad oma sahtlipõhjadest välja reisilood ja meie, kirglised rännusellid, saame mõned kuud vähemasti nende paistelgi peesitada. Juhtus hoopis vastupidine. Mitte midagi ei ilmunud. Ma loen nii vanu asju, et endalgi on piinlik.
Aga Susani "Minu maailmast". Muidugi mulle meeldis, sest mulle meeldibki Susani käekiri. Selles on paksult värvi ja teravust ja eneseirooniat. Ja mulle meeldis, et oli eriilmelisi retki. Oli mäkke minekut, oli purjetamist, oli töist elu, niisama lõbu. Ka paigad ise olid seinast seina.

Ja muidugi meenus mulle, kuidas ma tema IG jälgides võtsin pähe Beirutisse minna, orgunnisin juba lennupileteid ja öömaju, aga noh, kaaslast leida oli keeruline. Kusjuures Luitsalu insta pildid ja lood olid üle mõistuse ägedad, raamatusse sai sellest vaid murdosa.
Kui millegi üle üldse nuriseda, siis jah... et häbitult lühikeseks jäi. Ampsuke siit ja teine sealt ja juba kõik läbi.

P.S. Jaa, ma tean, et pildil olev voodipesu on seotud ühe teise ekspeditsiooniga, aga võtsin endale vabaduse need kokku miksida. Muide, pildile püütud piirkonnas tehtud meretrip oli raamatus mu lemmik. Jah, seal ei olnud mitte midagi, vaated olid kogu aeg ühesugused, mitte ühtegi turismiatraktsiooni vms, aga mu meelest reisiloole värvi annavadki inimesed ja olukorrad, mitte õhkamine mõne katedraali, kose või torni poole.



neljapäev, 16. juuli 2020

Ooper laudas

Soonlepa kammerooperipäevad on kohe-kohe ukse ees :) 

17.07 kell 19 Telemanni "Pimpinone".

Lavastaja: Auri Jürna
Pimpinone: Atlan Karp
Vespetta: Anneliis Volmer
Pianist: Aarne Talvik
Vahetekstid: Aivar Kaseste

Pimpinone on lugu teenijannast ja tema uuest ülemusest, klassikaline lugu kavalast ja ambitsioonikast alluvast ning heasoovlikust, aga kergeusklikust rikkurist. Nad saavad kokku võrdväärsete, kuid erinevate lootustega, ometi lõpetab üks õnneliku ja võiduka ning teine pettunu ja allaheitlikuna. Kontsertlavastuse peamine eesmärk on esile tuua virtuooslik, mitmetahuline, dramaatiline muusika. Lavastuslik pool püüab näidata tegelasi, kes algselt on justkui nukud, joonistatud ja ühetasandilised, kuid kelle inimlikkus lõpuks publiku ühele või teisele poolele võidavad. Kummal on õigus? Kumb võitis? Kumb tegi kummale liiga?




18.07 kell 16 Wolf-Ferrari "Susanna saladus"
Lavastaja – Thomas Wiedenhofer
Susanna – Anu-Mari Uuspõld
Krahv Gil – Janari Jorro
Teenija Sante – Aule Urb
Pianist – Anneli Tohver

Krahv Gil on keelanud oma naisel pärast pulmi üksinda tänavatel liikuda, kuid tal on kahtlus, et naine seda siiski teeb. Ta hoiab oma kaasal silma peal, kuid esialgu ei avasta midagi kahtlast. Krahvi rahu ei kesta kaua, sest peagi tekivad tal uued kahtlused. Tal ei õnnestu oma kahtlustele kinnitust saada ja tunneb isegi häbi, et oma naist ei usalda…..kuid krahvinnal on saladus, mida ta koos teener Santega kiivalt varjab. Kas krahv jõuab oma naise saladuse jälile? Kas tema kahltustel oli alust?


laupäev, 11. juuli 2020

Üks äge päev

Ma tegelikult päriselt ei uskunud, et täna, lubatud laupäeval, üldse mingi postituse teen. Ja ega see väga sügavmõtteline ka olema saa, seda ma luban.

Päev on olnud pikk. Ja tormine.
Ilmateadet väga palju jälginud pole, pigem praamide erakorralisi teadaandeid. Sest jah, täna oli see vähestest päevadest aastas, mil mingi praami väljumine üldse tühistati. Pool pulmabändist jõudis napikalt. Oli ka valmisolek algus tunnike edasi lükata - ikkagi saareelu, mis siin rääkida.

Ütlen ausalt, nii kõrget veetaset mina Soonlepas suvel näinud pole. Ma näen siin lahes üldse harva lainejänkusid. Täna neid oli kõvasti. Merel oli suisa vetevahupilv üleval. Vesi tungis nii kaugele, et paadisillani jõuda oli võimatu. Sild ise hüples tormis nagu legodest ehitatud mänguasi. Ja ma olin valmis, et see sild lendab üldse minema. Et keegi üle mere pruudi tooks ja too veel läbi vee karjamõisa astuks, see oli utoopia.

Tuli ka torm. Jah, seesama torm, mis viskas pooled Eestimaa teed langenud puude alla ja Sunseti katuse lennutas. Hiiumaal kadus elekter 7 minutiks ja ka meile tuli teade, et elekter ära ja taastatakse... ei tea, millal. Meie imelik uus elektriskeem on aga selline, et sellest seitsmeminutilisest pausist ei tea keegi midagi. Vist ei olnudki. Elagu päike!

Hommikul saime täppistööna suveköögi (peaaegu)valmis ja kõik hädavajaliku ühendatud. Catering võis peale lennata.








Osa tiimist otsustas eile õhtul minna Kärdlasse ühte ägedasse kohta sööma... ja sai toidumürgituse. Mis tähendas, et tegelikult tuli leida ka osale teenindajaist asendus. Aga mis pidu see oleks ilma teravate elamusteta :)

Pulmatseremoonia asukoht selgus viimsel minutil. Mina taandusin selleks hetkeks keramajja. Tundub, et sai üks õige tormine ja vihmane hetk (hiljem oli ikka oksi ja laudu ja toole, mida kokku korjata). Kui ma aga kella vaatasin, siis paistab, et pruudi jah-sõna kõlades lõppes ka torm ja maru ja hiljem tuli isegi päike välja. Ülejäänud õhtu oli külm, ent päikeseline. 











Pulmakorraldajate ja toitlustajate tööst võiksin lõputult kõneleda - see on imeline. Seda kõrvalt vaadata-kuulata - on ulme! Mul pole selle jaoks sõnu. Vähemalt täna mitte. 

neljapäev, 9. juuli 2020

Natuke oleks nagu närv sees...

Päeva jooksul vaatan ilmateadet mõned korrad. Või no natuke rohkem kui "mõned" korrad. Öösel uinudes viimase asjana viskan pilgu Ventusky lehele. Hommikul esimese asjana niisamuti. Kui vahepeal oma abikaasat kohtan, siis ristame mõõgad - mina oma Ventuskyga ja tema yr.no-ga. Põhimõtteliselt panevad tänavu suvel mõlemad puusse, aga nii raske on end sellest harjumusest võõrutada :)

Kui mul aega rohkem oleks, siis ilmselt istutaksin end rannale paika ja jälgiksin veetaseme tõusu. Natuke üritaks ka vett lahest välja puhuda, et kui ilm ikka kannatab mõnede asjaosaliste meritsi kohale kulgemist, siis see viimane lõpp slepi lohisedes läbi vee sumamine ei oleks. Aga eks paistab ja looduse vastu nagunii ei saa. 


Närv on natuke tõesti sees. Samas... kui mõtlen, et need ei ole minu pulmad ja ma ei pea vähemasti pruudi nahas olema, siis läheb kohe mitu korda kergemaks olemine. Ma võin puhvaika selga panna ja kummikud jalga tõmmata. Mul võib nina kas või külmast ja tuulest otsast ära kukkuda või nuuskan selle tulipunaseks, aga seda ei jäädvustata järgmiste põlvede tarvis fotoalbumitesse.  
Aega ju veel on...

Tjah... aasta tagasi sellesse blogipessa ümber kolides olen enda sünnipäevaõhtust riputanud siia mereäärse vaikelu. Tänavu saab asi vaikelust õige kaugel olema, ilmselt käib kibekiire valmistumine ja tulekahjude kustutamine :) Aga paar õhtut tagasi lubasin endale siiski ühe vaikse hetke.



P.S. Igatahes on see hea mäluvärskendus, miks ma ise pole kunagi suurtest pulmadest unistanud :) 


laupäev, 4. juuli 2020

Kultuuriminutid 17.07

⚡️RÕÕMUS KULTUURITEADAANNE - ÜKS TEE, KAKS SÜNDMUST!⚡️
Nagu me kõik hästi teame, on 17.07 põhjust seada sammud meie saarenurka, sest toimub koguni kaks vägevat üritust: Soonlepa karjamõisas Telemanni lühiooper 🎭"PIMPINONE"🎭 ja Suuremõisa lossi pargis 🎶"2+2 LIVE"🎶
Kõik teie, kes te seni kurvastasite, et peate tegema raske valiku ühe või teise kontserti kasuks, siis nüüd on põhjust rõõmustada - saime äsja korraldajailt teada, et "2+2 LIVE" Suuremõisas ei alga enne, kui Soonlepast etenduselt tulijad ka kõik kenasti kohal on, õhtujuht Margus Tabor hoiab sel asjal silma peal.
Nii et kasuta võimalust, tule mandrilt või kasvõi Kõpuotsast ja naudi ühel õhtul kaht suursündmust 😉

kolmapäev, 1. juuli 2020

"Havanna"

 "Havanna. Subtroopiline deliirium" Mark Kurlansky


Oo, Havanna! Tore raamat, põhjalik ja samas kaasahaarav kulgemine läbi Havanna ajaloo. Kindlasti kohustuslik lektüür enne teele minekut, just tausta tekitamise mõttes. Kuigi ega ma väida, et pärast selle läbi lugemist Havannat ja habanerosid lõpuni mõista suudaksid.
Millest mu jaoks puudu jäi... see isiklik kogemus (jah, just see sama isiklik touch, mida paljud reisikirjanduse juures ei talu), aga mis mulle on vajalik. Kurlansky mõned üksikud korrad õige õrnalt vihjas ja andis nagu lootust, ent keeras siis sama kiirelt jälle üldise jutu peale tagasi. Eriti on mul sellest kahju, sest kogenud Kuuba külastajana (staaži on tal selles osas pikalt, alustas juba 80ndatel) oleks ta võinud jagada memuaare ajast, millest mina suurt midagi ei tea. Tänapäevaseid lugusid leidub juba ohtralt, aga just see 80-90ndate õhustik, seda oleks tahtnud rohkem saada.

Ma lugesin ja tundsin, et tahaks tagasi. Kuuba on ikkagi nii-nii eriline. Kui oled seal, siis tunned, et see on väsitav ja tahaks väheke puhkust vahepeal. Siis tõmbad aga kopsud sügavalt õhku täis (jumala pärast, palun ainult mitte Havanna õhku 
😀
) ja oled valmis uuesti sellesse sukelduma. Havanna on tõepoolest, kasutades autori sõnu, nagu saar saarel. Havanna elanikel on raske ette kujutada elu väljaspool Havannat (autor võrdleb neid selles osas nt Pariisi ja New Yorgiga), ülejäänud maailma ei ole lihtsalt nende jaoks olemas. Ja samas on see selline väike ja armas hoomatav, kohati justkui külaelu keset linna.
Ei, ma tahan ikka päriselt nüüd tagasi.