Tuuletorni tulemine

Tuuletorni tulemine ei ole olnud valutu. Noh, ega Hiiumaal ühegi uue nähtuse tulemine ole meelakkumine, aga eks see käigi selle saare ja kogukonna juurde ja ole abiks vana säilimisel. Lihtsalt tegijatelt nõuab see paksu nahka ja külma närvi. Lömmis porgandiriiv, nii need teravhambad selle ehitise ristisid. Mis on muidugi hea märk, sest kui oleks ehitis, mis pole ei liha ega kala ja mille peale sõnaseadjate terav keel ei hakka, siis oleks ju ka kuidagi kurb. 

Kui te teaksite, mis selle asemel enne vastu vaatas, siis te muidugi tunnistaksite ise ka, et praegune vaatepilt on suisa ilus. Või heakene küll, mis me ilust räägime - ega ilu sünni patta panna, teadis juba vanarahvaski kosta. Ütleme otse, see keskus oli ja on hädatarvilik. Meie suved on küll kõvasti kenamaks ja kuumemaks muutunud viimasel paaril aastal, ent kui tuleb torm ja vihm ja tuul ja õnnetud turistid sulle hommikul otsa vaatavad, et kuhu siis täna Hiiumaal minna, siis mis sa neile vastad, eriti kui neil pisemad präänikud kaasas juhtuvad olema? Muuseumid on ju küll toredad, aga üle ühe neid päevas korraga külastada ei viitsita. Lisaks valitseb tänasel päeval teadmine, et lastele on vaja ikka kamaluga aktiviteeti ette lükata, et muidu neil hakkab igav ja, oi-oi, seda ei tohi juhtuda.

Tuuletorn, vastu hiidlaste ootusi-lootusi, on osutunud nii populaarseks, et mul oli pikemat aega mure, millal kuulsat torni üldse väisata. No ja ega iga nädalapäev ei saa ju liikuma ka siit Soonlepa müüride vahelt. Pühapäev oleks ehk kõige vaiksem, aga siis on turismiasjalistel teised mured nagu me teame. Läks käiku teisipäev, kuigi ega vahet vist ei olegi. Rahvast oli ikka ülearugi - ma tahaksin neil korrustel ihuüksi ringi tuiata, kui aus olla. 

0-korrusel saab õppida tundma veealust maailma. Kalad, hülged, Hiiumaa ümbruses olevad vrakid, laevad, haakrik. Ja käed, oo jaa, käed saab külge panna nii virtuaalselt kui ka päriselt.

Liigutad neid kettakesi ja saad teada, mis ühe ja teise purjelaeva osa nimi on.

Ülespoole liikudes võid õppida tundma seda, mida rannast leida. Mind erutas enim muidugi see, mida Sarve rannast leida. Tühja neist kadakatest ja muust kraamist, aga need Sarve rannakivid, mida siit lademes viiakse mandrikodudesse seebialuseks, vaat see juba paneb südame põksuma.

Sarve kivid unusid muidugi kiirelt, kui tulid lambapabulad. Paraku neil ma lõhna eriti ei tundnud. Äkki see on Tuuletorni trikk, et ei läheks öökimiseks? Või on siin sama teema nagu Balil kakakohvijunnidega, mille lõhn ja välimus lihtsalt nii kiiresti moonduvad? Eks siin ongi mõttekoht, kas hoida nende pabulatega madalat profiili või kütta hagu juurde. Ma igatahes tõmbasin kohe mitu kopsutäit, ei midagist, ei ühtegi teravat elamust. 

Ja siis saab loomulikult oma hiiu keele oskuse proovile panna. Mul oli seal küll üks võõras sõna, aga see ei jäänud pildile, ja mällu muidugist ka mitte, seega järgmisel korral külastades panen selle siia. Oli teine na ropuvõitu kõlaga, et ei hakka niisama lahmima.

Vahepeal jõudsin korrusele, kus sai imetleda näitust ja ronimisseina.

Ei, ma ei käinud ronimas. Ilmselt oleksin esimese kahe meetri peal pidanud oma sültjalgu käsikaudu alla tõstma :) Aa noori ja ärksaid ronimas vaadata on siiski rõõm.

Liigume parem edasi, ikka kõrgemale. Tuleb nostalgialaks. Nii mõnigi ese on enne minu aega. Väljaarvatud Margus Tabor muidugi, tema ja ta lood on ikka uuemad. Nostalgiat on siin hulgim, aga seda ma ei hakka pildile püüdma, seda vaatate ise kohapeal.

Ja siis tuleb korrus, kus on... päris hiiu elu. Pildile sai püütud vaid üks hiiunaljane ekraan, aga päriselt... päriselt olid siin hiidlaste endi lood.

Ja need lood, need tekitasid liiga palju äratundmist. Ma ütlen kohe ära, et ei kuulanud neid häälega, vaid lugesin tiitritest. Kui palju mõtteid need tekitasid! 

Reili Rand kirjeldas hiidlasi ja nende võõra ja uue vastuvõtmist. Viskan pöidla püsti.

Margus Tabor kirjeldas, kuidas kunagi ammu-ammu oli Hiiumaa praam tema jaoks vangistusse minek. Nüüd on vastupidi. Suviti võitlen samade tunnetega mõnikord isegi. Vaatan Heltermaalt lahkuvat praami ja mõtlen, kuidas jään siia vangi. Nemad lähevad, mina jään. Teinekord on ka vastupidi, nemad lähevad oma mandrisekelduste juurde tagasi, said vaid üürikesed päevad siin olla, mina lähen tagasi kadakate vahele lehvima... Küllap see vangistus vs vabadus tunne vanusega muutub. Või ka aastaajati. Sügistalvel on Hiiumaale tulek minugi jaoks vabadusse minek. Suvel on see midagi muud.

Ja siis veel need Hõbekala perenaine ja -mees. Keset juulikuud neid kuulates tundsin äratundmisrõõmu-kurbust. Kuidas algavad su hommikud ja lõppevad õhtud. Päevad on ühesugused ja ühes rütmis. Jaanuaris seda kõik vaadates ja kuulates ma loomulikult muigaksin kõveralt :) Aga just nii see on, tegelikult ka! Mulle nende väsinud näod igatahes meeldisid :) 

 

Ja siis päris üles.

Ja Hiiumaa ilusaim tuulelipp! Ja need ilusad Eestimaa pilved, mida mujal maailmas lihtsalt ei ole.

Kui arhitektidele midagi üldse ette heita, siis seda, et mere poole, sinna ilusama ja saarelisema vaate poole, on vaade varjatud. No mina võin ju minna koju Soonleppa ja ronida paadisilla lõppu keset merd, aga mida need teised, korraks Hiiumaale tulijad, tegema peavad? Vaatavad heinamaad ja heinarulle, aga meri, kus on meri? Kusagil sigri-migri piirde varjus korraks vilksatab.

Ja Tuuletornis on kohvik ka, eks ole :) Üks Hiiumaa maitsvamaid (kui kohvik saaks maitsev olla!), nimeks Ruudi. Rahvast on see küll kogu aeg täis, otsi kohta, kus sa saad...

Toit on nii-nii hea ja ilus, ja vist keskmisest tervislikum (elan üle!). Igatahes parti tuli heina seest otsida.