Reede, 17. juuli 2020

"Minu maailm"

 "Minu maailm. Seiklused ei hüüa tulles" Susan Luitsalu


Ajal, mil reisiraamatutest on tõeline põud, on Luitsalu raamat palsam hingele. Korontsiku tulles kujutasin ma ette, kuis kõik kirjastused kraabivad oma sahtlipõhjadest välja reisilood ja meie, kirglised rännusellid, saame mõned kuud vähemasti nende paistelgi peesitada. Juhtus hoopis vastupidine. Mitte midagi ei ilmunud. Ma loen nii vanu asju, et endalgi on piinlik.
Aga Susani "Minu maailmast". Muidugi mulle meeldis, sest mulle meeldibki Susani käekiri. Selles on paksult värvi ja teravust ja eneseirooniat. Ja mulle meeldis, et oli eriilmelisi retki. Oli mäkke minekut, oli purjetamist, oli töist elu, niisama lõbu. Ka paigad ise olid seinast seina.

Ja muidugi meenus mulle, kuidas ma tema IG jälgides võtsin pähe Beirutisse minna, orgunnisin juba lennupileteid ja öömaju, aga noh, kaaslast leida oli keeruline. Kusjuures Luitsalu insta pildid ja lood olid üle mõistuse ägedad, raamatusse sai sellest vaid murdosa.
Kui millegi üle üldse nuriseda, siis jah... et häbitult lühikeseks jäi. Ampsuke siit ja teine sealt ja juba kõik läbi.

P.S. Jaa, ma tean, et pildil olev voodipesu on seotud ühe teise ekspeditsiooniga, aga võtsin endale vabaduse need kokku miksida. Muide, pildile püütud piirkonnas tehtud meretrip oli raamatus mu lemmik. Jah, seal ei olnud mitte midagi, vaated olid kogu aeg ühesugused, mitte ühtegi turismiatraktsiooni vms, aga mu meelest reisiloole värvi annavadki inimesed ja olukorrad, mitte õhkamine mõne katedraali, kose või torni poole.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar