"Kõik on suurepärane. Mälestusi Eesti kolhoosist" Sigrid Rausing
Nostalgia. Karm ja valus, aga ikkagi oma. Kuigi antropoloogist autor on välitööl Pürksis, siis võiks sealse ´93-´94 olustiku paigutada kuhu iganes üle Eestimaa. Tohutult äratundmist, paljud asjad olid tänaseks ununenud, kuid hoolimata süngevõitu meeleolust, on mul nende meenutuste üle hea meel.
Mulle meeldib Rausingu stiil ja hämmastab sisseelamisvõime. Oskus märgata, kuigi jah, eks ta ameti poolest peabki. Ja ikkagi... see lääneliku ahmimine, tühjad pakendid, lahustuv kohv, külmad toad ja kõle kinosaal, hambutud joodikud poe taga, kolhoositöökojas lõputu putitamine, kodust kodusse sarnased raamaturiiulid, magusad liköörid, humanitaarabi... Nii-nii palju veidraid pisiasju, mis taas loovad mäluseoseid.
Võin eksida, ent mulle tundub nagu oleks ilmunud juba päris palju dokumentaalkirjandust 90ndate algusaja linnaelust (kuritegevus, katuse pakkumine, vägivald, prostitutsioon jne), kuid kui vähe on sama ajastu maaelust kirjutatud! Ilukirjandust ehk jah, aga mitte tõsielulist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar