esmaspäev, 23. märts 2020

Nüüd on see siis juhtunud.

Hull aeg tingib ka hulle tegusid. Kui igasugused karantiinid ja isolatsioonid jms veidrad võõrapärased  ja nelja seina vahele aheldavad sõnad liikuma läksid, kaubad riiulitelt lõppesid, töö lõppes, rahagi lõppes, eks siis sai mõeldud, et millal marodööritsemiseks läheb. No umbes nii nagu 80ndate lõpus ja 90ndate alguses.

Ja ei tulnudki kaua oodata. Täna antigi teada, et on toimunud sissemurdmine (või õigupoolest on küll "omavoliliselt sees käidud"), aga oh ei, mitte toidupoes ega viinapoes, isegi mitte pangakontoris (kui mõni selline peaks veel Hiiumaal üldse alles olema), vaid hoopis... khm-hm... raamatukogus, selles Kärdla omas.

No teate, ma olen isegi omamoodi uhke sellise uudise üle! Kahjuks või õnneks midagi küll ei võetud vist (kuigi kenamini kõlaks, kui sissetungija oleks kaasa viinud paar köidetki "Tõde ja õigust"), aga ikkagi, õilis ettevõtmine. 

Elagu raamatukogud!

P.S. Mul hakkab ka lugemine lõppema. Päriselt. Uut kraami ei tiksu praegu raamatukogudesse eriti ja vana hulgast on kaugjuhtimisel keeruline valida. Aga ei, ärge muretsege, mina olen turvaliselt mandril kinni ja mina tõepoolest ei ole selle sissetungi taga

reede, 20. märts 2020

Ma mõtlesin kohe...

... kui see koroona Eestile ligines ja kõik, kel vähegi võimalus, oma suve- ja maakodudesse pakku läksid, et mina ei taha minna. No muidugi tahan ma näha, kuis krookused vohavad õitseda ja nartsissid, mis viimati veel avanemata, oma ilu laiali löövad, aga ma mõtlesin ka aegsasti sellele, et kui ma peaksin saarel olles nakatuma (see viimane juhtub ilmselt enamusega meist ühel või teisel hetkel), siis... 

Jah, mis saab siis? Ei, ma ei karda haigust ennast, olen natuke fatalist. Ma ei karda hiidlaste haigemaja. Ma kardan hoopis hiidlasi endid :) 

Kui lendas üleriigilisse statistikasse, et esimene nakatunu Hiiumaal, siis hakkas nõiajaht hoogu koguma, ent pikka pidu ei olnud - selgus, et nakatunu registreeritud elukoht oli Hiiumaal, mitte ta ise. Hiidlased olid natuke nagu õnnetudki selle üle (meelelahutusega on praegu saarel kohati kehvasti, teate küll ju). 

Õnneks tuli täna siiski uus rõõmusõnum. Veel üks nakatunu ja /fanfaarid kõlavad!/ taevale tänu, vaat tema ka päriselt on saarel. Oi, see möll, mis nüüd käib, mulle meeldib. Kes? Kus? Miks? Ja mis peamine, nimi tuleks avalikustada, siis saavad kõik teised ikka jälgida, kas ta kenasti kodus karantiinis istub, kas temaga lähikondsed sama teevad. Ja küll oleks hea, kui ta eksiks ja siis saaks omakohut mõista või kuhugi kaevata.




reede, 13. märts 2020

Vati sees

Hiiumaa kadakate vahel oli eile veel selline malbe rahu, tuul vaid veidi lõõskas.



Mere peal keeras ilma päris ära. Ka kapitan sattus väheke segadusse, ei suutnud otsustada, kas panna Vormsile või Rukkirahule. Keerutas siis praami kui vurri.



Haapsalus sain aru, et õndsast vaikelust on asi kaugel. Plaan toidupoering enne Tallinnat ära teha läks kohe vett vedama. Pood, mille juures alati vabalt parkimiskohti, oli tihkelt masinaid täis. No ja ega kuhjas ostukärusid parklas vähem liikvel olnud. 


Tallinnasse jõudes läksime igaks juhuks ühte veidi väiksemasse ja kõrvalisse poodi, kus muidu parmud käivad. Seal oli vist veel kõike saada, isegi tühje riiuleid ei hakanud eriti silma (hakklihariiulis vist haigutas õige mitu tühimikku, mujal mitte).

Täna nüüd ei teagi, mis teha. Kas peaks ka soola ja tikke minema ostma...

neljapäev, 12. märts 2020

Puuslikud


Hiiumaa metsade vahele on peidetud üks tõsiselt äge küla, mida - kui jalg gaasipedaalile liiga raskelt unustada -, nagu ei olekski olemas. Kolm maja tee ääres ja läbi sellest külast sa oledki. Ent isegi sellisel juhul jõuad silmanurgast vilksamisi märgata sügishallil foonil veidi tavatuid värvilaike. Ja neid viimaseid siin juba jagub :)
  
Metsa all sirguvad rõõmsad seened. Või seenelise ümber kukkunud seenekorv.

Või näituseks seesamune lamav politseinik.


Poebuss on nii Hiiumaa teema kui veel vähegi olla saab. Kui ühes teises külas võib end lavkat oodates toetada viievitupingile (ma ausalt ei tea, kuidas selle õige kirjapilt on), siis Leluseljal on suisa nii noobel ulualune meisterdatud. Ja ma kujutan ette, kui lõbus oli bussijuhil esimestel nädalatel siin peatuda, vahet pole, kas oli mõni poodleja ootel või mitte.

Samas ma mõtlen, et kui istuksin ise siia poebussi ootama, siis ei suudaks ma küll vist vastu seista kiusatusele nende tüüpidega veidi juttu vesta :) 


Ma ei ole küll nende taieste autori(te)ga täpselt kursis, aga mulle tundub, et selleks võiks olla üks tore proua vigursaagija, kes peaks ka just selles külas elama. Ja kui hoolega otsida, siis on teine sama küla mees Märt Treier teinud prouaga ka "Jutusaate". Liikuvaid pilte peaks ka otsinguga leidma, nii et kellel tänase tormiilmaga maruigav on, see tutvugu.

kolmapäev, 11. märts 2020

Tuuletorn


Täna on Hiiumaal taevas nii hall ja vastu maad, et sulab vastse Tuuletorniga suisa ühte.
Tuuletorni-nimeline elamuskeskus avatakse õige pea, 17. aprillil.