Pühapäev, 29. märts 2020

"Minu Odessa"

 "Minu Odessa. Minagi olin Arkaadia teel!" Loone Ots


„Räägime ometi millestki lõbusamast. Kuidas on lood kooleraga Odessas?“ küsib kuulus juudi kirjanik Šolem Aleichem.

See nali sellest raamatust sobib kenasti ka tänasesse päeva, kas pole. Odessa on ju see linn, mis teab karantiinist nii mõndagi ja kus on nii mõnigi haigus üle ja läbi käinud. Mulle meenubki Odessaga seoses ennekõike samanimeline film - jooksis kinodes vist möödunud aastal -, mille tegevus leidis aset 1970. aastal, kui Odessas möllas koolera ja oli kuumalaine (vähemasti on mulle mällu sööbinud higised mehed lötakates maikades :)).

Raamatust nüüd siis ikka ka. Vaat see on nüüd Minu-sarjas see raamat, mis peaks sobima kõigile neile, kes muidu oma tavaolekus seda sarja sarjavad. Noh et liiga palju on "minu" ja liiga vähe kõnealust kohta ennast. Siin on seda "minu" osa nii vähe, et lausa tahaks autorit müksata ja öelda, et räägi ikka endast väheke ka 
🙂
 Autor on küll kogenud kirjanik ja kirjandusteadlane (vist esimene selletaoline sarjas), kellel lugusid ja fakte varrukast poetada, aga ma ei usu, et ta ise nii igav inimene oleks, et tal endast midagi rääkida pole.

Loone Ots võtab neil lehekülgedel lugeja käekõrvale ja juhatab teda läbi Odessa põnevate kohtade ja inimeste. Nii mõndagi saab teada näiteks Puškini armastusest, Potjomkini trepist, Võssotskist, Sonja Kuldkäekesest, Odessa šampanjast ja koguni böfstrooganovi päritolust jms. Kultuurilooliselt äärmiselt rikas retk ja küllap ongi see sedasorti raamat, mis sinnakanti reisile minnes paras kaasa haarata. Tarkust on selles nii palju, et ühe lugemisega kõik meelde ei jää.

Mina nautisin raamatus enim just teatris ja ooperis käimisega seonduvat. Elu on näidanud, et erinevates maades on kohalik publik, nende kombed ja käitumismaneerid õige erinevad, ei ole ka Odessas kõik päris meie moodi... Aga noh, mis sellest rääkida, kui hetkel ei tea, millal üldse järgmine kord teatrisse või ooperisse minna saab...

Oeh, böfstrooganovi isu tuli peale, ma ei saa aru, miks ma näiteks Kurzeme strooganovi teen sageli, aga seda esimest mitte nii väga...



"Popmuusika a la Vittula"

 "Popmuusika a la Vittula" Mikael Niemi, tlk Ülev Aaloe


Põhja-Rootsi külake kusagil Soome piiri ääres, 1960ndad kogu oma hulluses ja vemmeldava verega poisikesed, lootustandev komplekt, ma ütlen. Paar lugu olid kahtlased, ent suurem osa siiski parajalt humoorikad ja ajastu- ja kohatruud.

Teemakohane tsitaat lugemishulludele ja karantiinis olijatele:

"Teiseks hullumeelsuse põhjuseks oli liigne juurdlemine. Isa hoiatas mind karmilt liigse mõtlemise eest, mõelda tuleb vaid hädavajalike asjade peale, sest mõtisklemine on halb harjumus, mis omandab üha hullemad mõõtmed, mida rohkem seda harrastada. Tema ise oskas soovitada selle ravimiseks raskeid füüsilisi töid nagu lumerookimine, puuraiumine, murdmaasuusatamine jms, sest mõtlemishood tulid tavaliselt peale ikka siis, kui sohvale pikutama viskasid või mingil muul moel puhkasid. Soovitatav oli ka varane hommikune ärkamine, eriti nädalalõppudel ja pohmellihommikutel, mil muidu võiksid kõige vastikumad mõtted vägisi pähe tikkuda.

Eriti oluline oli see, et ei hakkaks mõtlema usuasjade peale. Jumal ja surm ja elu mõte on kõik noore ja haavatava psüühika jaoks ülimalt eluohtlikud valdkonnad, padrik, kuhu ära eksides võivad sind tabada kõige raskemakujulised hullused. Sedasorti mõtisklused võib rahumeeli edasi lükata vanaduspäevadele, sest siis on inimene juba karastunud ja tugevama konstruktsiooniga ja tal polegi eriti midagi muud teha."

...

Kõige ohtlikum asi, mille eest isa tahtis mind eriti hoiatada ja mis üksipäini oli saatnud terve armee noori õnnetukesi hulluse kütkeisse, oli ikkagi raamatute lugemine. See pahe oli viimase sugupõlve ajal üha rohkem maad võtnud, ja isa oli kirjeldamatult tänulik, et ma siiani selliseid kalduvusi polnud ilmutanud. Vaimuhaiglad olid täis inimesi, kes olid liiga palju lugenud. Kunagi olid nad olnud samasugused nagu sina ja mina, kehaliselt tugevad, siirad, rahulolevad ja tasakaalukad. Ja siis olid nad hakanud lugema. Enamasti puht juhuslikult. Külmetusega kaasnenud paar päeva voodis lamamist. Uudishimu äratanud ilus raamatukaas. Ja ühtäkki olidki nad juba pahe kütkeis. Esimene raamat juhatas järgmise juurde. Ja järgmisele järgnes järgmine, moodustades lülid ahelas, mis viis osteteed vaimuhaiguse igavesse öösse.

...

Äärmise ettevaatlikkusega võis ehk sirvida raamatuid, kust oli midagi õppida, nagu näiteks teatmeteoseid või remontimiskäsiraamatuid. Ohtlik oli just nimelt ilukirjandus, just see andis pinnast mõtisklustele ja lausa õhutas mõtisklema. Kurat! Selliseid sõltuvust põhjustavaid ja ohtlikke tooteid tohiks müüa vaid riikliku kontrolli all olevates poodides vastava tõendi ettenäitamisel, piiratud koguses ja ainult küpses eas inimestele. "



Teisipäev, 24. märts 2020

"Sulnis hellitus"

 "Sulnis hellitus. Amory Clay mitu elu." William Boyd, tlk Kaisa Kaer


Tõeline maiuspala. Antagu mulle rohkem selliseid romaane! /soovitused teretulnud!/

Boyd on tõeliselt hea jutuvestja, kirjutagu mida tahes, ikka on hea lugeda. Olen temalt eelnevalt lugenud "Rahutut" - sisust ei mäleta midagi, vaid rõõmu lugemisest 
🙂

Siinse loo juurde asusin täielikult eeltööd tegemata, mistõttu uskusin poole lugemiseni, et tegemist on biograafiaga 
🙂
 Mida see vist siiski ei ole. Aga lugu, olgu või fiktiivne, on hea, põhjalik jalutuskäik läbi ajaloo, täpsemalt käiakse tuumakalt läbi eelmise sajandi esimesed 70-80 aastat. Kõike seda intrigeeriva, söaka ja mõnusalt meelelise (sic!) naisterahva pilgu ja tunnete läbi. Lisaks ajarännule on siin ka geograafilist mitmekesisust, Amory Clay toimetab nii Inglismaal, Ameerikas, Pariisis, Vietnamis kui ka Šotimaal.

Ja raamatut ei maksa peljata, kui on leige fotograafiahuvi (nagu näiteks mul on), ei olnud üldse vaevaline lugeda.

Ja veel, illustratiivse materjali sõpradele on hea uudis - viimaks ometi on teie jaoks romaan, mille juures ka fotod. Küllap on seda ennegi juhtunud, kuid kindlasti mitte väga tihti.



Esmaspäev, 23. märts 2020

Nüüd on see siis juhtunud.

Hull aeg tingib ka hulle tegusid. Kui igasugused karantiinid ja isolatsioonid jms veidrad võõrapärased  ja nelja seina vahele aheldavad sõnad liikuma läksid, kaubad riiulitelt lõppesid, töö lõppes, rahagi lõppes, eks siis sai mõeldud, et millal marodööritsemiseks läheb. No umbes nii nagu 80ndate lõpus ja 90ndate alguses.

Ja ei tulnudki kaua oodata. Täna antigi teada, et on toimunud sissemurdmine (või õigupoolest on küll "omavoliliselt sees käidud"), aga oh ei, mitte toidupoes ega viinapoes, isegi mitte pangakontoris (kui mõni selline peaks veel Hiiumaal üldse alles olema), vaid hoopis... khm-hm... raamatukogus, selles Kärdla omas.

No teate, ma olen isegi omamoodi uhke sellise uudise üle! Kahjuks või õnneks midagi küll ei võetud vist (kuigi kenamini kõlaks, kui sissetungija oleks kaasa viinud paar köidetki "Tõde ja õigust"), aga ikkagi, õilis ettevõtmine. 

Elagu raamatukogud!

P.S. Mul hakkab ka lugemine lõppema. Päriselt. Uut kraami ei tiksu praegu raamatukogudesse eriti ja vana hulgast on kaugjuhtimisel keeruline valida. Aga ei, ärge muretsege, mina olen turvaliselt mandril kinni ja mina tõepoolest ei ole selle sissetungi taga

Reede, 20. märts 2020

Ma mõtlesin kohe...

... kui see koroona Eestile ligines ja kõik, kel vähegi võimalus, oma suve- ja maakodudesse pakku läksid, et mina ei taha minna. No muidugi tahan ma näha, kuis krookused vohavad õitseda ja nartsissid, mis viimati veel avanemata, oma ilu laiali löövad, aga ma mõtlesin ka aegsasti sellele, et kui ma peaksin saarel olles nakatuma (see viimane juhtub ilmselt enamusega meist ühel või teisel hetkel), siis... 

Jah, mis saab siis? Ei, ma ei karda haigust ennast, olen natuke fatalist. Ma ei karda hiidlaste haigemaja. Ma kardan hoopis hiidlasi endid :) 

Kui lendas üleriigilisse statistikasse, et esimene nakatunu Hiiumaal, siis hakkas nõiajaht hoogu koguma, ent pikka pidu ei olnud - selgus, et nakatunu registreeritud elukoht oli Hiiumaal, mitte ta ise. Hiidlased olid natuke nagu õnnetudki selle üle (meelelahutusega on praegu saarel kohati kehvasti, teate küll ju). 

Õnneks tuli täna siiski uus rõõmusõnum. Veel üks nakatunu ja /fanfaarid kõlavad!/ taevale tänu, vaat tema ka päriselt on saarel. Oi, see möll, mis nüüd käib, mulle meeldib. Kes? Kus? Miks? Ja mis peamine, nimi tuleks avalikustada, siis saavad kõik teised ikka jälgida, kas ta kenasti kodus karantiinis istub, kas temaga lähikondsed sama teevad. Ja küll oleks hea, kui ta eksiks ja siis saaks omakohut mõista või kuhugi kaevata.




Valda Raud

 "Üks elu. Valda Raud. Päevaraamat, kirjad, tõlked" koost. Ela Tomson


Armas lugemine, kuigi ma nii mõnigi kord pelgan neid elulooraamatuid, mis valdavalt päevikukatkeist ja kirjavahetusest koosnevad, ent siin oli see tasakaal paigas. Kirjavahetus oli parajalt mitmekülgne ja ajalise intervalliga. No ja siis veel need kirjad Stanleyle, see, mis sealt ridade vahelt ja ütlemata sõnadest lugejale vastu õhkas, tahtis südame purustada. Nagu Valda isegi ühes viimastest kirjadest nentis - pikalt hõõgus...
Päevikusse sissekanded olid muidugi argisemad ja selliste kannete lugemiseks peab vastav tuju olema. Vahel võivad need tüütult mõjuda, teinekord... pole sisu nagu ollagi ja ometi kütkestavad need mind. Korra või paar jõudsin ka kõnealust raamatut lugedes mõelda, et jälle tuli see või teine külla, jälle käidi selle või tolle juures istumas, aga tõsi ta on, et need inimesed on meie kultuuriruumis ka väga olulised ja mõneti on sellist vaimueliidi läbipõimunud niidivõrgustikku põnev jälgida. Samas - küll vaaritamisega seoses - selgitab Valda Raud seda oma päevikus 28.02.1985:

"Kui lehitsen oma päevikut, näen ehmatusega, et see on nagu Aino Perviku "Kaetud lauad": keetsin seda ja toda, jälle keetsin ja kraamisin ja jälle sõime ja magasime. Vaimuelu nagu ei olekski. Tegelikult on asi nii, et vaimuelu on mulle endastmõistetav ja meelepärane, toidupool aga pealesunnitud ja omajagu vastumeelnegi, seepärast tundub iga õnnestunud roog saavutusena. Mardiga oli umbes sama lugu - mitte ilmaski ta ei uhkeldanud mõne valminud hea luuletusega, aga kui ta võitis malepartii tugeva vastasega või sai kätte uhke purika või säina, oli uhkusest lõhki minemas."

Jah, see Mart... Ega väärt looming sünnib ikka läbi valu ja kannatuse, nii ka Valda Raua suurepärased tõlked.

P.S. Valda Raua viimane sissekanne on minu jaoks märgiline, talletan selle siinkohal enesele meelespidamiseks



Teisipäev, 17. märts 2020

"Äraspidi"

 "Äraspidi" Joris-Karl Huysmans, (tlk Leena Tomasebrg)


Kärtsu-mürtsu ja tuld siit raamatust ei leia, ent tekst ise on tõeliselt hõrk. Palju mõtisklusi elu ja kunsti üle, kõige üle on selge ja kõigutamatu seisukoht. Hedonistlik eluviis ja samas äralõigatus ümbritsevast koledusest. Dekadentsipiibel, jah, täiesti nõus, seda see on.

Natuke veidi ehk sobilikki tänasel päeval. Peategelane des Esseintes´il on küll teised motiivid mitte reisimiseks, ent jah, see on tänane reaalsus.

Raamatut on keeruline kellelegi soovitada... Kahtlemata on see vastuoluline, ei passi igal maitsele. Kui ehk millegagi kõrvutada, uuemast ajast ja kodumaisest kraamist, siis kahtlemata Andrus Kasemaa "Vanapoiss" tuleb pähe. Huysmans on küll tublisti rafineeritum, peategelane on siiski aristokraat, tekst ise ka tehniliselt viimistletum, aga sarnasus on tuntav. Nagu ka lugejat valdavad tunded - ühtaegu nauding ja tülgastus, kohati raskemeelne, siis aga vaimustavalt humoorikas. Ent miks peakski üks raamat vaid ühesuguseid emotsioone meis esile kutsuma?



Reede, 13. märts 2020

Vati sees

Hiiumaa kadakate vahel oli eile veel selline malbe rahu, tuul vaid veidi lõõskas.



Mere peal keeras ilma päris ära. Ka kapitan sattus väheke segadusse, ei suutnud otsustada, kas panna Vormsile või Rukkirahule. Keerutas siis praami kui vurri.



Haapsalus sain aru, et õndsast vaikelust on asi kaugel. Plaan toidupoering enne Tallinnat ära teha läks kohe vett vedama. Pood, mille juures alati vabalt parkimiskohti, oli tihkelt masinaid täis. No ja ega kuhjas ostukärusid parklas vähem liikvel olnud. 


Tallinnasse jõudes läksime igaks juhuks ühte veidi väiksemasse ja kõrvalisse poodi, kus muidu parmud käivad. Seal oli vist veel kõike saada, isegi tühje riiuleid ei hakanud eriti silma (hakklihariiulis vist haigutas õige mitu tühimikku, mujal mitte).

Täna nüüd ei teagi, mis teha. Kas peaks ka soola ja tikke minema ostma...

Neljapäev, 12. märts 2020

Puuslikud


Hiiumaa metsade vahele on peidetud üks tõsiselt äge küla, mida - kui jalg gaasipedaalile liiga raskelt unustada -, nagu ei olekski olemas. Kolm maja tee ääres ja läbi sellest külast sa oledki. Ent isegi sellisel juhul jõuad silmanurgast vilksamisi märgata sügishallil foonil veidi tavatuid värvilaike. Ja neid viimaseid siin juba jagub :)
  
Metsa all sirguvad rõõmsad seened. Või seenelise ümber kukkunud seenekorv.

Või näituseks seesamune lamav politseinik.


Poebuss on nii Hiiumaa teema kui veel vähegi olla saab. Kui ühes teises külas võib end lavkat oodates toetada viievitupingile (ma ausalt ei tea, kuidas selle õige kirjapilt on), siis Leluseljal on suisa nii noobel ulualune meisterdatud. Ja ma kujutan ette, kui lõbus oli bussijuhil esimestel nädalatel siin peatuda, vahet pole, kas oli mõni poodleja ootel või mitte.

Samas ma mõtlen, et kui istuksin ise siia poebussi ootama, siis ei suudaks ma küll vist vastu seista kiusatusele nende tüüpidega veidi juttu vesta :) 


Ma ei ole küll nende taieste autori(te)ga täpselt kursis, aga mulle tundub, et selleks võiks olla üks tore proua vigursaagija, kes peaks ka just selles külas elama. Ja kui hoolega otsida, siis on teine sama küla mees Märt Treier teinud prouaga ka "Jutusaate". Liikuvaid pilte peaks ka otsinguga leidma, nii et kellel tänase tormiilmaga maruigav on, see tutvugu.

Kolmapäev, 11. märts 2020

Tuuletorn


Täna on Hiiumaal taevas nii hall ja vastu maad, et sulab vastse Tuuletorniga suisa ühte.
Tuuletorni-nimeline elamuskeskus avatakse õige pea, 17. aprillil.