Neljapäev, 12. märts 2020

Puuslikud


Hiiumaa metsade vahele on peidetud üks tõsiselt äge küla, mida - kui jalg gaasipedaalile liiga raskelt unustada -, nagu ei olekski olemas. Kolm maja tee ääres ja läbi sellest külast sa oledki. Ent isegi sellisel juhul jõuad silmanurgast vilksamisi märgata sügishallil foonil veidi tavatuid värvilaike. Ja neid viimaseid siin juba jagub :)
  
Metsa all sirguvad rõõmsad seened. Või seenelise ümber kukkunud seenekorv.

Või näituseks seesamune lamav politseinik.


Poebuss on nii Hiiumaa teema kui veel vähegi olla saab. Kui ühes teises külas võib end lavkat oodates toetada viievitupingile (ma ausalt ei tea, kuidas selle õige kirjapilt on), siis Leluseljal on suisa nii noobel ulualune meisterdatud. Ja ma kujutan ette, kui lõbus oli bussijuhil esimestel nädalatel siin peatuda, vahet pole, kas oli mõni poodleja ootel või mitte.

Samas ma mõtlen, et kui istuksin ise siia poebussi ootama, siis ei suudaks ma küll vist vastu seista kiusatusele nende tüüpidega veidi juttu vesta :) 


Ma ei ole küll nende taieste autori(te)ga täpselt kursis, aga mulle tundub, et selleks võiks olla üks tore proua vigursaagija, kes peaks ka just selles külas elama. Ja kui hoolega otsida, siis on teine sama küla mees Märt Treier teinud prouaga ka "Jutusaate". Liikuvaid pilte peaks ka otsinguga leidma, nii et kellel tänase tormiilmaga maruigav on, see tutvugu.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar