"Minu Odessa"

 "Minu Odessa. Minagi olin Arkaadia teel!" Loone Ots

„Räägime ometi millestki lõbusamast. Kuidas on lood kooleraga Odessas?“ küsib kuulus juudi kirjanik Šolem Aleichem.

See nali sellest raamatust sobib kenasti ka tänasesse päeva, kas pole. Odessa on ju see linn, mis teab karantiinist nii mõndagi ja kus on nii mõnigi haigus üle ja läbi käinud. Mulle meenubki Odessaga seoses ennekõike samanimeline film - jooksis kinodes vist möödunud aastal -, mille tegevus leidis aset 1970. aastal, kui Odessas möllas koolera ja oli kuumalaine (vähemasti on mulle mällu sööbinud higised mehed lötakates maikades :)).

Raamatust nüüd siis ikka ka. Vaat see on nüüd Minu-sarjas see raamat, mis peaks sobima kõigile neile, kes muidu oma tavaolekus seda sarja sarjavad. Noh et liiga palju on "minu" ja liiga vähe kõnealust kohta ennast. Siin on seda "minu" osa nii vähe, et lausa tahaks autorit müksata ja öelda, et räägi ikka endast väheke ka 

 Autor on küll kogenud kirjanik ja kirjandusteadlane (vist esimene selletaoline sarjas), kellel lugusid ja fakte varrukast poetada, aga ma ei usu, et ta ise nii igav inimene oleks, et tal endast midagi rääkida pole.

Loone Ots võtab neil lehekülgedel lugeja käekõrvale ja juhatab teda läbi Odessa põnevate kohtade ja inimeste. Nii mõndagi saab teada näiteks Puškini armastusest, Potjomkini trepist, Võssotskist, Sonja Kuldkäekesest, Odessa šampanjast ja koguni böfstrooganovi päritolust jms. Kultuurilooliselt äärmiselt rikas retk ja küllap ongi see sedasorti raamat, mis sinnakanti reisile minnes paras kaasa haarata. Tarkust on selles nii palju, et ühe lugemisega kõik meelde ei jää.

Mina nautisin raamatus enim just teatris ja ooperis käimisega seonduvat. Elu on näidanud, et erinevates maades on kohalik publik, nende kombed ja käitumismaneerid õige erinevad, ei ole ka Odessas kõik päris meie moodi... Aga noh, mis sellest rääkida, kui hetkel ei tea, millal üldse järgmine kord teatrisse või ooperisse minna saab...

Oeh, böfstrooganovi isu tuli peale, ma ei saa aru, miks ma näiteks Kurzeme strooganovi teen sageli, aga seda esimest mitte nii väga...