Ilus Eestimaa. Ilus Hiiumaa

Tänasele pidupäevale sobilikult olin eelneva nädala jalgadel ja ratastel, eks ikka selleks, et veenduda kõiges selles ilus oma silmaga. Loomulikult ma luiskan :) Asjaolud lihtsalt juhtusid sedasi kokku.

Kas te teate, et mõned päevad tagasi ilmus Minu-sarjas järjekordne Eestikas? Ja mitte lihtsalt mingi suvaline koht, vaid saar! "Minu Vormsi. Väinamere Twin Peaks" Barbi Pilvre. Oi, ma ootasin seda ja oi, ma lugesin seda. Et raamat kiiremini näppu saada, tuiskasin Tartusse esitlusele kohale 20.02. 

Näib, et saareelu on saareelu... Barbi Pilvre ajakirjanikugeen on kenasti tunda ja see tähendab, et teemad ei jää poolikuks ja nimesid ei hoita vaka all - lugajale puhas nauding.

Järgmisel päeval põikasin Viljandisse, kontrollisin üle, kas kõik on presidendi vastuvõtuks valmis. Tänavail ja teede ääres lipud igatahes lehvisid.
Ja mõned muud majad vaatasin ka üle, koguni järv piilub puude vahelt:)

Edasi vaatasin, kas lätlased ikka suhtuvad austusega meie pidupäeva. Riia  oli valmis, igatahes.

Riia ooperieatris esietendus paar päeva tagasi Tšaikovski "Padaemand", ka sellele viskasin pilgu peale. Nagu juba mõnda aega kombeks, oli selle tegevus ja kostüümid toodud väheke uuemasse aega. No mis seal´s ikka,  eks pean harjuma. Kui on ikka laval paraad ja marsid, 80ndate lõpu kullakarralised pidukleidid, mõne mehel kolme-triibu-dress jms, siis... eks see veider ole. Muusikat õnneks omanäoline ajastu ja tegevustik rikkuda ei suutnud.

Ja teatrimaja interjöör, eriti saal ise, on naabritel muidugi äärmiselt kaunis ja suurejooneline.

Aga Riiast, kuhu ikkagi Riiast edasi minna? Muidugi Hiiumaale - kõige parem ja õigem koht tänase pidupäeva tähistamiseks. Tähistamine algas küll eile, mil pidulik aktus oli Emmaste koolimajas. Tänavu tegi eriti rõõmu, et tunnustati erinevate aukirjade ja tiitlitega ka neid, keda ammu või sootuks üldse tunnustatud pole. Näiteks Sõnajala söökla, millest ma mõne sõnaga ka "Minu Hiiumaa" raamatus olen kirjutanud. 

Või üks teine valus ja keeruline teema siin Hiiumaal - saare üldine koduleht. Leht on täitsa olemas, kaua aega tiksus mingis oma rütmis, siis läks uuendamiseks. Uuendamine on aga sedavõrd pikk ja mitmeetapiline projekt, et... ühest otsast uueneb, teisest ilmselt vananeb, lisaks on ülemineku loomulikult valuline. Kui te nüüd suvel tahate saarele külla tulla, aga täna tahaksite eeltööd teha, siis mina tõstan käpad püsti ja tunnistan, et ei kadesta teid. Aga on üks teine vahva naine, kes juba mitu aastat tagasi muigas pihku ja tegi 1-2-3 ise ühe kodulehe valmis. Tema on Tuuli Tammla ja leht on hiiumaa.events. Jah, see ei ole nii mahukas ja inforohke kui peaks saama olema hiiumaa.ee, ent teate, see vähemasti toimib, seal on kõige-kõige värskem info sündmuste ja söögikohtade ja muuseumide/näituste kohta. Ma täpselt ei tea, aga ega keegi tema tegevust vist ei rahasta, lihtsalt töörõõm on olemas :) Ja nüüd siis viimaks tunnustati ka tema tööd. 

Õhtu lõppes jätkupeoga aga peagi avatavas Tuuletornis, Käinas. Tuuletornist, selle hoone (ümber)sünnist räägitakse avamisel ilmselt pikemalt ja põhjalikumalt, seega ei rutta sündmustest ette täna. Lihtsalt, jätke meelde see koht, et ehk on järgmisel korral saarele sattudes põhjust või soovi sealt läbi astuda. Eesti, kui mitte Baltimaade, kõrgeim ronimissein on igatahes juba valmis.

Ja nüüd on lihtsalt rahu ja vaikus ja pidupäev. See parim osa Hiiumaast.

Petersell pole vist arugi saanud, et vahepeal on olnud sügis, ja nüüd on talv ja... paneb täie auruga edasi.

No ei ole mul veel neid sinililleõisi, mida teised sotsiaalmeedias jagavad, näitan siis vähemasti õienupukesi, mis ilmselt minu praamile minnes end lahti löövad.

Sisekliima on meil siis selline.

Reportaaž sai läbi.

Pikka iga Eestile ja ilusat pidupäeva, mu head!