esmaspäev, 8. juuli 2019

Kuidas hiidlased laulupeol käisid...

Laulupeonädalal panime kõik tarede uksed kinni ja põrutasime samuti mandrile. Mina muidugi ei tantsinud ega laulnud, aga no eks ole ergutustüdrukuid ka ju tarvis :) Rongkäigupäeval istusin teleri ees ja kui vajalik rühm marssis Viru peatuses kaamerate eest läbi, siis oli minulgi aeg end tänavanurgale sättida. 

Esimesena tulid hiidlased.







Hiljem passisin samamoodi ära Viljandimaa ja päris lõpupoole läksin veel Tallinnat ja enda teist poolt tervitama.

Kõik see kokku oli väga kena, pole midagi öelda.

Koledamaks läks lugu aga pühabal, kui oli vaja kindlasti viimasele praamile jõuda. Planeeritud peo lõpp kell 21 oli loomulikult algusest saadik kahtlane. Nüüd oli küsimus, et k u i pikalt see lõpp venima läheb. Elu õiekese olin juba poole peo ajal kätte saanud, seega teda ei pidanud enam otsima, aga kuidas saada kätte mees, kes ei saa laulukaare alt kuidagi varem tulema? Ahastasime kahekesi kodus teleri ees iga lisaloo ja pika aplausi peale. Ühe käega justkui pakkisime asju saarele minekuks, teise käega siiski hoidsime tagasi. 
Kui pidu lõppes, oli selge, et sealt massi seest nii ruttu kui vaja ta koju ei pääse. Piidlesime nukralt oma peaaegu pakitud kotte-kompse ja juba võtsime sõiduriided seljast. Veidi pärast kl 22 paistis Kadrioru pargi põõsaste vahelt pikisilmi oodatud sõidukaaslane. Samas oli see ajaliselt see punkt, mis oleks kodunt väljumiseks olnud viimne piir. Tavaoludes, pean silmas, ilma ummikuteta Tallinnas. Lisaks olid temal veel muidugi asjad pakkimata.

Järsku turgatas pähe, et praamid.ee FB lehel vedaja rõõmsalt kuulutas, kuidas ta kõik saarlased ja hiidlased kavatseb laulupeolt ikka öösel koju vedada. Mis saarlastel viga, nende läks viimane praam veel vist suisa 1:40, hiidlastel aga 00:00. Aga mis saab neist bussitäitest hiidlastest, tekkis mul õigustatud küsimus? Jooksupealt sai siis uuritud, et mis plaan hiidlastel on. Läbi mitme suu jõudsime välja kuldaväärt infoni, et praam ehk siiski bussid ära ootab. Järgmiseks tuli tuvastada, et mitu bussi ja millal Tallinnast lahkuvad. Kuniks me vajalike inimeste kontaktideni jõudsime, oli kaks bussi juba rõõmsalt teel, kolmas ehk viimane aga vist lahkumata.
Hurraa ja asjad autosse! Kuna hiidlased ööbisid Pae gümnaasiumis, mis Kadriorust just liiga kaugel ole, oli meil lootust...
... kuni keerasime Weizenbergi ja nägime, et mitte üks auto ei liigu. Mõnesajameetrist lõiku läbisime 25 minutit. T1 kaubanduskeskuse juurde jõudes laekus ka info, et viimane buss on mõne aja eest välja sõitnud. Teada oli bussifirma ja värv. Kõik. Reg.nr-t me ei teadnud, seega asusime Järvevana teel otsima bussi. Mitte ühtegi ei näinud. Läbi Nõmme kihutades tundus kaugel ees üks suurem sõiduk olevat, aga ega öösel kl 23 paiku just eriti hästi silm värve erista. 
Linnast välja jõudes püüdsimegi kinni ühe jõudsalt edeneva bussi, mis vastas neile vähestele tundemärkidele, mis meile antud oli. Endiselt oli muidugi oht, et see pole siiski s e e buss, aga ega meil paremat plaani ka ei olnud. Vahepeal selgus ka, et praam ootab vaid busside järel, meid praam kai ääres eraldi ootama ei jää.
Igaks juhuks sõitsime veidi kiiremini kui tohib, sest tahtsime veenduda, et veel mõnda sellist bussi teel ei vura. Ei näinud küll ühtegi.
Kui praami ametlik väljumisaeg käes, asusin autos MarineTrafficut lappama. Veendumaks, et tõepoolest Rohukülas praam seisab ja EI liigu kai äärest ka kella kukkudes.
Kõik tundus sobivat...
... kuni üks vastutulev auto hakkas sini-punaselt plinkima. Meie näoilmeid sel hetkel, kui ootasime politseiniku juhiakna taha ilmumist, ei ole võimalik kirjeldada. Seda, et kiirust ületasime, me muidugi teadsime. Et me kõvasti ületasime, ka seda teadsime. Ent kõigest kõige hullem oli mõte, et kui nüüd politseinik hakkab pabereid vormistama, siis ilmselgelt kihutab meie seisvast suksust mööda see üks ja ainumas hiidlaste buss, mis oli meie lootus jõuda öösel koju kotile ja järgmisel päeval saabuv majutus õigel ajal vastu võtta.
Trahvi me ei saanud, isegi hoiatust mitte ja kuniks me oma sohvri tagasi autosse saime, ei olnud nagu ka ühtegi bussi meist möödunud. Nii et lootus püsis endiselt. 

Praamile me igatahes saime ja meie maha istudes pudenes saali ka viimase bussi rahvas. Pooletunnise hilinemisega läks praam Hiiumaa poole teele. Juhhei! Öösel kell 1 võtsid erinevad hiidlaste koorid laulupeo repertuaari uuesti ette ja üks õige omamoodi minilaulupidu sai praamil maha peetud. Kell 2 olime väsinud, kui õnnelikult kodus.





2 kommentaari:

  1. Jummel küll! Mis ma siit leian! Esiteks - nii hea kirjatükk! Olin ka ju laulupeol osaleja. Teiseks - Ossa, tüdruk - täna on minu õnnepäev!!! Lõpuks avastasin Su uue blogi! Oh Sind küll, kui viimati kommenteerimas käisid, siis juba oli see Sul olemas! Ja mina, udupea ei taibanud siis üldse... Ja Sul oli just täpselt sünnipäev ka... Oh, mind küll... Hilinenud õnnesoovid Sulle, kullapai!
    You made my day või kuidas iganes öeldaksegi. Palun kirjuta aga hoogsalt, minu näol on Sul igavesti tänulik lugeja:)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh-aitäh! Juttu tuleb siia blogimaailma küll ilmselt harvem ja vähem, aga no midagi ehk ikka :)

      Kustuta