Pärnu

Hiiumaa pillid (loe: raamatud) pakkisin kotti seekord õige varakult. See on muidugi omaette teema, kuidas kevad-suvega neid raamatuid sinna nii palju koguneb, kuigi pool suve olen neid ka pakikappi vedanud. Samas mind häirib, kui raamatud on mitmes kohas laiali, need peavad ikka ühes kohas olema, eks ole :) 

                                              

Ma ei ole süvenenud, mis veidrad jutud selle Pärnu kirjandusfestivali ümber on, et kas on oht, et seda järgmisel aastal ei toimu...? Millest oleks muidugi sajaga kahju. Hästi mõnusa õhustikuga üritus on. Et kui mõni fest on kuidagi liiga elitaarne, mõni jälle laseb ligi igasuguseid kahtlaseid autoreid, siis sealne seltskond on selline minu maitsele paras. Lisaks asukoht. Umbsed või kõledad saalid ei köida, vabaõhuürr on muidugi riskantne, ent kui ilm peab, siis suurepärane. Ja aeg. Küpses olekus suvi, mis veel ei ole sügiseks end ümber pööranud, ideaalne.

Festivali lavade ja esinejate paiknemine ja ajakava tundub ka mulle sobivat. Alalt nagu lahkuda hästi ei tahakski, mõõduka tempoga vahelduvad lemmikud. Samas ei ole ka hullu survet, kui vaja, jõuab ikka ära käia. 

                                

Pärnu kirjandusfesti juurde kuulub ka kröömike muusikat. Sellis hästi valitut, nii mulle tundub. Kus keele- ja sõnailul on oluline roll. Mari Jürjensi loomingul on.

                                      

                                        

Mul, nagu ikka, oli mitu rauda tules, ehk et kolme põlvkonna kogunemine niisamuti. Seega huvitaski mind peamiselt Kairi kuulamine. Teisi meie seast ka. Isegi neid, kes on äärmiselt raamatukauged inimesed, nimesid ma ei nimeta :)

Kirjanduspeo peaaegu et lõpetas Dagö. Kelle laulude sõnad on ekstraklass. Pärast nende laulude kuulamist hakkavad mõnest raadiokanalist kõlavate beibi-ma-vajan-sind-uhh-ähh peale kõrvad virtsavett jooksma.

Tegelikult lõppes festival kuskil aias kesköö paiku. Ma sellest teadlik ei olnud, aga öömaja (ikka Bob W, klassika!) poole sammudes komistasime kogemata selle otsa. Sinna siiski minna enam ei jaksanud. 

Festivalipäeva sammud said niigi prisked.

                                            

Mis mind Pärnu puhul sokkideni hämmastas - isegi kui sa ei plaani, siis sa näed ikkagi kõik tuttavad inimesed ära, varem või hiljem. Kuidas saab Pärnu nii väike olla!? Või on tõesti minid kindlad rajad, kus kõik alati kulgevad? Ma nägin ja rääkisin inimestega, keda ma olin näinud eelmisel päeval Tallinnas. Ma trehvasin neid, keda polnud mitu kuud näinud. Ma nägin neidki, keda polnud aastaid näinud. Nägin pärnakaid ja nägin täitsa teisest Eestist otsast inimesi. Märkasin inimesi, keda nägin viimati lapsepõlves, tõsi, alati ei astunud ligi, sest mu sotsiaalsetel ressurssidel on siiski piirid. Igatahes piiritu hämming.

Järgmine kord siis Koidula kirjandustänava festivalil kohtume!

PS. Pärnu toitis hästi. Kuna ei saanud aru, kuidas päevad kujunevad, siis eeltööd ei teinud absoluutselt. Läksime sinna, kuhu jalad viisid. Meeldiv üllatus oli koht nimega RÖÖM Resto. Teenindus kiire ja meeldiv, toit maitsev (kui midagi kobiseda, siis ma ei ole kindel, kas carpaccio peab ilmtingimata nii rohke kastmega üle uputama, aga no mõni mõis.

Üks teine koht, ütleme nii, et see algab P-tähega, oli tegelikult meie soovinimekirjas aasta tagasi emadepäeval Pärnus käies, ent siis kallas pidevalt vihma ja polnud tuju ringi kulgeda ja jäi käimata. Aga haip on olnud nii võimas, et see püsis õrnalt meeles ka tänavu. Seekord jäigi kenasti teele. Esimesel päeval ei õnnestunud, sest neil oli mingi teema, et enne kella 14 ei anna nad toekamat süüa. Tegelikult oli kella kukkumiseni küll vist napp veerandtunnike ja neil oli hoovil mingi baarike, oleks võinud ju suunata seniks sealt midagi otsima ja küllap me oleks ära oodanud. Järgmisel päeval uus katse. Ega me end oodatuna ei tundnud ka siis. Laua puhastamisele pidime ise tähelepanu juhtima. Teenindaja oli tõeline me tusameele talv meeleolus. Lauavesi - ma tean, see on keeruline teema söögikohtades, aga ma siiski tahan pigem seda, kui teiselt poolt maakera kohale lennutatud pudelivett - oli ka nii probleemne teema, et siin võiks nimetada viis asja, mis olid sellega seoses vildakad. 

                                         

Maksimumpunktid annan sellele ricotta ja spinatiga täidetud raviolo´le. See oli tõesti tõeline silmailu ja maitses ka hea. 

PPS. Bob W juures oli vahva kokkusattumus seegi, et na tellisin hiljuti ühelt kunstnikult pildi võimalikule tulevasele T-särgile (töö alles käib) ha sama kunstniku tööd kaunistasid ka sealset fuajeed. Mõnuzzz!

Aga okeika, ma pean nüüd lippama. Vaja kuskilt minna raha otsima, et Pärnusse üks korter sebida.