See oli nüüd küll üks lugu päris elust (jätame kõrvale, kas ja kus autor tõde on väänanud, seda me teadma ei peagi), ses mõttes, et nii nagu kunagi need kassiasjad käisidki. Et igas majapidamises oli kass või paar, selline pooleldi iseseisev, aga õrnalt siiski nagu pererahva armul ka, eriti puhveti osas. Ma olen veel sellest põlvkonnast, kui eksisteerisid laudakassid. Ei tea, kas neid täna enam ongi, pole ju lautasidki. Korteris kassi-koerapidamist ma eriti ei poolda, tundub kuidagi loomu- ja loodusevastane. Tõsi, vahel on selleks hea põhjendus olemas.
Mul endal on täiskasvanueas olnud kass vaid ühel korral. Ise tuli. See on Hiiumaa-raamatus kirjas ka, ümber ei hakka jutustama. Kurb oli küll teda vahepeal linnaelu peale viia, aga lühikeseks see aeg lõpuks ka jäi. Vaat tema ka ilmselt saaks rääkida igasuguseid põnevaid lugusid, mis ta seal linnas kõik nägi ja tegi. Ma tean kindlalt, et ta on käinud mõnel raamatuesitlusel (miks mul kangastub, et ta vestles põgusalt Mart Sanderiga...), samuti oli tema kontrolli all uue presidendi ametisse nimetamine (käisime seda koos Kadrioru lossi juures vaatamas, kahjuks oli vastsel presidendil tol päeval veidi kiire, nii et koos neist pilti ei ole). Kaval oli ta muidugi ka, käis süüdimatult allkorruse notari ukse taga haledat nägu tegemas, tüdrukud muudkui toitsid seda "vaest näljast kassihärrat".
Nüüd ma läksin jutuga kaugele, aga tegelikult on lugu nii, et seesamune kass on kohtunud ka Minister Nestoriga. Ei, mitte selle Petronede omaga, vaid selle Hiiumaa omaga. Kass oli meil just tol aastal, kui meie hoovis toimus presidendikandidaadi kandidaatide debatt ja eks ta oskas ikka tähelepanu lunida. See meie kass siis, mitte Nestor. Ja kui ma nüüd veelgi enam mälestustesse kaevun, siis mu meelest jõudis ta ka tollase peaministriga ühel pildil poseerida, mis hiljem Stenbocki majast meilegi saadeti.
Aga mitte enda kassist ei tahtnud ma rääkida. Või natuke siiski 😀
Lasteraamatute puhul ei taha üldse liialt sisu ümber jutustada, on teised ju niigi ahtakesed. Igatahes maal vanaema juures lakas on pojad ja kuidagi üritavad lapsed mõne neist kätte saada ja siis on natuke kassipoja ilmaeluga harjutamist ja kõik need muud jutud. Kõige rohkem meeldisid mulle need kohad, kus lugu jutustati kassi vaatenurgast. Ja no lõpulugu muidugi paras kompu. Kui see tõsi oli (aga ma millegi pärast usun, et see võis olla küll nii), siis oli see üks vahva lugu küll.
PS. Ühes kohas ühe sõna ma oleks jätnud välja.
PPS. Mulle alati nii meeldivad need nime leidmise lood.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Sõna sekka