Triloogia "Laulud Põhja-Jäämere äärest" viimane osa (eelmised "Nuga tulla" ja "Vestersand").
Põhjas, karmid nälja-aastad 1860ndatel. Brita-Caisa on oma Mikkeliga põgenenud seadusesilma eest kaugele tundrusse. Aga mida sa sellise mehega peale hakkad, kes ei saa püüniseid seatud ja jahimehena... nojah, mõne hundi sabale ikka saab pihta. Peret sellega ei toida. Samal ajal seerib Mikkel ka kohaliku nõia, noore naise vahet käia. Kas ja kuidas nõia juures käimine pereelule mõjub, see selgub lugedes. Ja kuidas valitakse nälja ja kinnimajja sattumise vahel, sedagi saab teada lugedes.
Jaht, toidupoolise hankimine, nälg, rändamine, ilmaolud. Mõtled, et mis seal ikka nii põnevat olla saab, aga Arvola stiil mulle istub, hoiab külges kenasti. Veidi nagu kahjugi, et pole enam järgmist osa oodata.
Meeldis väga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Sõna sekka