Kuna ma alles äsja lõpetasin ühe päeviku, äärmiselt olmelise pealegi, siis Woolfi olen lugenud rahulikult ja jupiti. Siin on palju võluvat, aga lihtsalt paari ampsuga ei ole mõtet, sest eks seegi on äärmiselt olmet täis ("Täna alustasin konnasilma ravi. Seda tuleb teha nädal aega."). Pealegi on ohtralt mainitud igasuguseid teekaaslasi, kelle seas näpuga järje ajamine nõuab oma (register on kenasti olemas, rohkelt ka joonealuseid).
Tublisti on seltsielu ja klatši ja, ütleme nii et inimeste kirjeldamisel on VW ikka päris terav, küllap ka tabav (paljud nimed lihtsalt ei ütle mulle midagi, seega ei oska hinnangut anda). Ja halastamatu, kindlasti ka seda. Ses valguses ei imesta üldse, et päevikute avaldamiseks läkski alles pärast mõlema Woolfi surma, vastasel juhul ei oleks neil hiljem enam kuigi palju sõpru olnud :)
VW stiili kujunemisestki annavad päevikud aimu, samuti tundlikkusest kriitika suhtes. Inimlik. Looduskirjeldused ja ilmaülevaade (üllatus-üllatus, valdavalt hall, sompus ja vihmane :)).
VW vaimsetele kriisidele mõjus hästi 1917. aastal alustatud trükipressiga toimetamine. No et rahustas närve ja oli nagu selline praktiline ja selge tulemusega tegevus. Mul liikus kohe muidugi mõte edasi, et mõneti kahju, et tänasel päeval enam käsitsi ladumist jms ei ole, võiks ju olla nii, et kirjanik peab oma esimese käsikirja ise laduma :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Sõna sekka