Veidi nagu sööpalvetaarmasta šotipärases kastmes, tundub mulle raamatut sulgedes. Üldises plaanis siis, sest ega ma päris täpselt kõike enam mäleta tollest eelpool mainitud raamatust. Et kas seal ka mingi armastus lõpuks leiti või mitte. Ennast otsiti ja leiti ju vist küll, see klapib.
"Minu Šotimaa" puhul läks kohati ajatelg küll sassi ja tegelikult autor alguses ikka rõhutas ka vist, et tal oli kõik, mis õnneks tarvis olemas siin Eestis, aga hiljem kuidagi koorus siit ja sealt neid kihte, mis viitasid, et midagi tema sees oli väga-väga katki. Mõneti muidugi võiks öelda, et ka Šotimaal oli mingeid episoode, aga laias laastus hakkas seal asi paika loksuma. Tekkis selgem siht ja suund, ka motivatsioon ja oskus unistuste suunas liikuda. Suurem osa raamatust oligi unistuste täitumisest ja põnevatele tegemistele jaa ütlemisest. Kes sarnases kohas oma elus, sellele võiks lugemine innustavat vurtsu ja pärituult anda.
Muidu on siinne Šotimaa selline nagu oodata võibki: matkad, lossid, loodus, tants, niru ilm, sekka kõvasti autori töiseid tegemisi. Viskit ei joodud (vihje eelmisele "Minu Šotimaale"🙂, kus ainult matk ja viski olidki). Söömist ka eriti ei olnud. Ma ei tea, söömine on vist mul mingi isiklik obsessioon, igatahes ma oleks tahtnud šotlaste toidulaual pikemalt peatuda.
Šotlaste rahvuslikud toidud on haggis, saiapurus paneeritud ja fritüüritud kala, vorstid, kana ja õlis praetud kartulid. Hästi lähevad neile peale igatsorti india/pakistani/hiina toidud. Populaarsed on pitsad, pastad jms jahutoidud. Eks söömisharjumused on sotsiaalses klassis kinni. Mulle meeldib, et siin on väga häid mereande ning looma- ja lambaliha on väga kvaliteetne ja maitsev.
VastaKustuta