Nädala noppeid

 Oli vastlanädal. Tahtsin erilisi, väga erilisi kukleid. Asi lõppes Tabasallu sõiduga ja sealt Selverist suvaliste kuklite ostmisega. Naisss. 

Suurupi ülemine tuletorn

Ja siis saabus päev, mil kõik veiniavajad linnas olid rikkis. Me läksime uut ostma... Magaziini. Viimsisse, kui te just tahate teada. 

Nädal on olnud tõbine. Nii teatris, ära on jäänud nii mõnigi etendus. Ent ka endal. Siiski päris alla ei ole veel vandunud, näiteks sai käidud Viimsi Artiumis Liisi Koiksoni ja Joel Remmeli kontserdil "Põimumised". Eesti heliloojate ja sõnameistrite lood, eks sellist kontserti tuleb ikka toetada. Artium on üldse äärmiselt sümpaatse ja sooja interjööriga, väga meeldib. 

Kodurestoranis sai kuulatud Jaak Juske põnevat juttu ajaloost. Järgmisel päeval käidud Randalu ja Epliku kontserdil. 

Olümpia. Imede ime, mitmel õhtul sai vaadatud. Hästi põnev on vaadata puhtalt lehelt. Mõnda ala sai vaadatud nii, et ei teadnud ei nägu ega nime Eesti sportlasel. Mis siis veel rääkida oodatavatest saavutustest. Niina Petrõkina mõlemad ülesastumised said vaadatud, K. Ilvest sai vaadatud, isegi naiste laskesuusatamist vaatasin, aga see oli liiga keeruline mu jaoks. 

Sildaru rennisõitu ei olnud plaanis vaadata. Ei jaga ööd ega mütsi sellest alast. Aga siis tulime praamile ja mingi meestekamp lobises suht valjusti, et Sildaru on pärast mingit esimest võistlust heal kohal ja sama päeva õhtul tuleb rennisõit ja... Ütleme nii, et anti lootust :) Nii me siis õhtul vaatasime. Kuna medaliplaan oli mul väga kindel ja selge, siis asusin "tööle". Ehk et hakkasin manama. Üsna täppi manasin. Praktiliselt kõik, kellele kukkumise või komistamise sõnusin, sellega ka hakkama said. Mõne puhul ei hakanud manama. Need tüübid ei kukkunud ka. Nii et väga kõva tööd tegin! Aga mu töö oli aus, sest loomulikult ma ühtegi nime peale Sildaru polnud eluski kuulnud.

Olümpia on oluline, seda sain ka ise tunda. Näiteks oli mul neil päevil vaja ühelt inimeselt kontonumbrit. Et talle raha kanda. Kui ta naerdes ütles, et vaatab spordiülekandeid ja pärast ehk... siis arvasin, et ta räägib sama päeva õhtust. Pangarekvisiidid tulid olümpia lõpupäeval. Ju siis enne ei olnud aega :)

Praami peal sai üle pika aja oldud "kuumas laines". See on ikka jube. Loomi on palju. Nad on närvis. Hauguvad ja tõmblevad. Mõnigi paneb oma koerakese või puuriga kassi (vms tegelase, ega puuri sisse ju nii täpselt näe) söögilauale. Suuremate koertega tullakse akna peale vaatama, koerad diivanil. Sellist ühiskonda ma tegelikult ei taha. Kultuuritus. 

Praami peal oli veider mäluauk see, kui nägin mandri-Vormsi jääteed. Mitu nädalat oleme ju uudistest juba näinud, et keegi läks, või et tehti mitteametlik jäätee, siis kuhugi ametlik jäätee, siis üks jama, siis teine teema jne. Kui endal minek, siis aju ei jõudnud uudistest päris ellu ja ikka sai praamiga mindud. Tegelikult oleks võinud ju Pusku-Sarve jääteed tõesti kasutada. Sarve on ju nii lähedal. Nojah. Hetkeseisuga on see rong läinud ja tagasi mandrile tuleb taas praamiga minna. 

Täna käisin Kärdlas kinos. Tegelikult oli EV puhul lausa kolm toredat filmi järjest pandud, aga jäi nii, et vaadatud sai vaid esimene, Keiti Väliste tehtud "Karp". Päriselt meeldis. Raine Karp on kihvtilt sirgjooneline ja ehe, andekas ja töökas kahtlemata ka. Võib-olla teinud elus ka vigu, aga teab ja oskab neid tunnistada. Ja kuidas mulle meeldivad need väikesed kinod, kus ei ole popkorni- ja nachohaisu. Vabariigi sünnipäeva eel pakutakse krinkut ja teed, igati viks ja viisakas.  

See vai, mis Hiiumaad kinni hoiab.