Omaaniga seoses ei pääse mööda wadi´dest (maakeeli vadi). Allpool natuke praktilist juttu.
Wadi on nagu kuivanud jõesäng, kuigi jah, enamasti pole tegemist siiski jõega, vaid mägedest tuleva veega, mis on ajaga endale kindla tee rajanud. Veejõud on suur, nii on see kaasa toonud väiksemaid ja suuremaid kivimürakaid, samas jällegi tekitanud põnevaid koopaid, uuristanud vahvaid mustreid.
Mõnes wadi's jääb kuhugi püsivalt mõni veelomp, teine on vahepealse aja täiesti kuiv. Kus on sagedamini vett võimalik juhtida mööda kitsaid niisutuskanaleid (falaj), seal ümbruses kasvatatakse datlipalme, banaane, on rajatud ka peenraterrasse.
Mõnes wadi's on koguni autotee tekkinud/tekitatud, teises matkad kivilt kivile hüpates. Veel on paljuski asi metsik ja vaba, aga vaikselt-vaikselt on kõik muutumises. Tulevad parklad ja WC-d, mõnes kohas on juba mõnigi müügiputka, märgistatakse matkaradu, vajadusel valatakse betoonist või raiutakse kivisse astmed, keerulisemates kohtades on abiks redel või köis. Huvitav, kaua läheb, et tuleb ka pilet lunastada...
Mõnes wadi's on juba täielik laulupidu, teises saad olla uhkes üksilduses. Muide, Omaanis liikuski hämmatavalt palju automatkajaid-telkijaid. Imeilusad ja tühjad rannad ja wadi´d on ju selleks ideaalsed, rangeid piiranguid praktiliselt ei ole, tasuta pealegi. Tõsi, see tähendab ka igasuguste mugavusteenuste puudumist. Omaani fb-gruppides äritakse usinasti varustust ja jagatakse kogemusi. On ühe autoga liikujaid, aga päris palju oli ka näha kahe maasturiga kulgejaid. Eks siis hea ükstest aidata ja välja sikutada kahtlastest kohtadest. Tüübid ööbisid tõesti kõige ilusamates ja metsikumates paikades, mida ette kujutada võid. Popid tundusid olevat ka need auto katusel olevad telgid (jajah, pärast Marca kõrbeämbliku infot ma ei mõista neid hukka), aga muidugi oli ka harjumuspäraseid maas telkijaid. Kursis ei ole, aga eeldan, et paljud rendivad kogu tavaari siiski kohapeal, aga kui küsida võõramaa numbriga automatkajate kohta, siis...Poola autosid olid kahtlaselt palju näha. Nagu ka üldse poolakaid, ilma autota.
Üks mõru pill ka nende wadi´de (ja ka randade) juures. Tegelikult armastavad ka kohalikud puhkepäevadel perekonniti wadi'sse piknikule tulla. Kahjuks toob turist (hoolimata vastavasisulistest palvetest) kaasa oma kombed. Ehk et nii mõneski kohas vilistavad insta-tibid viisakale riietusele ja kümblevad parima kaadri saamise nimel nappides bikiinides. Omaani reisigruppides on kuulda olnud, et näiteks Wadi Shabi kohalikud juba väldivadki 😕 Omaanlased on hirmus viisakad, ütlema ei lähe keegi, pigem hoiduvad need pealaest jalatallani kaetud naisperega seltskonnad vaikselt eemale. Tegelikult ei peaks ju niipidi olema...
Igatahes on matkasõbra jaoks siin täielik paradiis. On krõbedamat ja leebemat elamust, võib minna põhjaliku eeltöö pealt, ent ka niisama huupi ja plätudes jalutades näeb ja kogeb mõndagi. Väga üldistavalt võiks meeles pidada, et kõik, mida vajad, võtad ise kaasa (jook, söök, sobivad jalatsid, ujumisriided, rätik, päikesekaitse jne). Eks vaikselt külastatavamate vadide alguspunktidesse juba midagi tekib, aga hetkel on see veel pigem erand; juba rajal olles aga naljalt midagi kuskil osta ei ole. Päikese ja tuule osas tuleb kõigeks valmis olla. Kui wadi põhjas on pikk ja sirge rada, võib vahel korralikud tuuleiilid üles tõmmata. Ja sõltub ilmakaarest ja kellaajast, päike võib lagipähe paista, aga võib ka, vastupidi, hoopis varjuline ja jahe olla. Jahe pigem küll detsember-jaanuar ja hommikul-õhtul.
Ujumisvõimalusega vadides käib riiete vahetamine valdavalt loominguliselt. Siiski on siin-seal näha neid kitsaid ja kõrgeid telke, peenrahakarbike ukse kõrval.
Nizwa läheduses 15 minutit autosõitu. Meie, tüüpiliselt ettevalmistuseta, jätsime auto kenasti parklasse, ja kukkusime uhama. Mina varbavaheplätudes, vett ei olnud, päikesekreemi ka mitte. Kui lõõskava keskpäevapäikese käes oli üle kolme kilomeetri kõmbitud, aga mööda wadi põhja kulges endiselt midagi autoteele sarnanevat, pöördusime tagasi ja sõitsime sama tee ja kaugemalegi autoga :) Naljaninad. Veesilma ei kohanud. Puude all valdavalt kohalikud piknikupidajad (oli reede), kitsekarjad, kuskil kõrgel kaljuserval kõlkus neli mägironijat, pisikesed kui kirbud alt vaadates.
Kohe samanimelise mägikülakese all algab, matkaradu palju, mingi oli ka 9-10 km pikk, meie võtsime vaid samas orus asuva. Selle vahemaad ülilühikesed, aga see-eest aina järsud trepid üles ja alla. Kanalisüsteemi juures oli ka kivibassein veega, aga see on ainult kohalike mõeldud (kuigi ma ei tea, kas nad end sellesse kastavad ka...).
Kõrbevärava ja Suri linna vahel sõites paras läbi astuda. Tõsine laulupidu. Ilmselt seepärast, et parklast lühike tee esimeste veelompideni. Siin kohtas ka väga eakaid ja tõsiste liikumisraskustega turiste, keda siis treppidest üles küll eest sikutati ja tagant lükati. Hetkel väga suured ehitustööd, nii et nautimisest oli asi kaugel.
 |
| Kui sa siva tegutsed, siis saad muidugi ka sellise kaadri, kus seitse hiinlast kuklasse ei hinga. |
 |
| Aga kui rääkida klantspilditagusest maailmast, siis jah... |
Peaks olema väga ilus, aga meie jäime poolele teele. No see autotee üle mägede läks ühel hetkel ikka nii käest ära, et oi-oi. Pealegi jube tihe liiklus, aga kõrvale tõmmata kuhugi väga ei ole. Koseni ei jõudnudki, aga natuke mööda falaj-servi kõmpisime. Need on jalutamiseks suht mugavad betoonrajatised, iseasi kui kohati selle kõrvalt meetrite kaupa vabalangemist... Ja kui olime juba piisavalt kaugel, et proovida mingit lühemat teed tagasi auto juurde, siis ma põhimõtteliselt nägin moodustisi, mis võiksid olla v ä g a s u u r e m õ õ t m e l i s t e ämblike kodud. Suured, vatjad võrgumoodustised, mille keskel mustav (suuuur!) vooderdatud auk. Augud olid hästi nunnud, sellised, kuhu viieaastane mina hea meelega oma sõrme topiks (kuigi sinna mahuks ka kolm sõrme korraga). Igatahes ma olin valmis ringiga ja mäkke ronides tagasi minema, et ainult mitte kanaliservalt nendesse surmalõksudesse komistada.
Tiwi ja Shab asuvad suht lähestikku, seega vapramal paras samal päeval teha või pisikeses Tiwi külakeses öömaja võtta ja erinevatele päevadele jaotada.
Wadi Shab
Samuti täielik laulupidu. Kui saad, mine hommikul. Parkla juurest minutike paadisõitu (1 OMR), siis umbes kilomeeter tasasemat rada, seejärel poolteist kilomeetrit turnimist (minusugusel üsna lõdvalt tehtav). Sellel teekonnal on ka kenad rohelised veesilmad, aga selle ca 2,5km lõpus algab järgmine takistusrada, mille läbid ujudes. Mina seda otse loomulikult läbi ei teinud, aga tugeval ujujal siiski üks ots ca 30 minutit minna. Kogu aeg ei saa ujudes liikuda, vahepeal on ka madal, kivine, libe jms. Lisaks erineva võimekusega inimesed. Lõpus peaks olema kitsast pilust koopasse jõudmine, kosk ja kõik need muud jutud.
Kui sul ei jää keegi asjadega kaldale ootama, siis üldiselt kombeks kasutada veekindlat kotti. Samuti kasutatakse julgesti pääseteveste jm abivahendeid.
Masqati ja Tiwi vahel, tehakse pealinnast ka väljasõiduna, aga need, kes sellel levinud trajektooril, siis jääb tee peale. Ma oletan, et kui pealinnast alustada ringi päripäeva ja Bimmah on esimesi kogemusi, siis võib päris kena olla. Teistpidi ringitades oled sa siia jõudes juba näinud võimsaid vadisid ja see üksik veesilmaga neeluauk väga ei eruta. Aga nagu öeldud, jääb täiest tee peale, seega võib ju läbi astuda.
Ühtlasi on see liikumisraskustega inimesele väga mugav. Parklast sisened pargilaadsesse aeda, kus on rajad sillutatud, tule või ratastooliga, neeluauku ümbritseb barjäär, millest üle piiludes ongi see nagu peopesal. Ei pea pikalt matkama, turnima. Kel jalad võtavad, see saab trepist alla marssida veesilma juurde.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Sõna sekka