Veel üks savitellistest majakestega külake, aga seekord tõesti külake - Misfat al Abriyeen. Asub kõrgemal mägedes, nagu linnupesake. Ei pea vist kordama, et katuseterrassid on taas teema. Liikumisraskustega inimestel pole siin midagi teha. Aina üles ja alla, trepid, trepid, trepid. Auto jätad külast välja, liigud jalgsi. Ilmselt soovi korral ehk ka eesli seljas... Eeslijunne on need vähesed tänavad ilusti täis, vastav lõhn ka õhus.
Öömaja omanik uskumatult tore mees, teab Baltikumi, on käinud Lätis ja Leedus (isegi paari väljendit teadis, mida meie ei teadnud, aga usutavalt kõlas küll). Kõrvalmajast on teinud muuseumi, kuhu kogunud esivanemate kraami. Lisaks, targa mehena, on aru saanud, et kui ajalugu kirja ei pane, siis paljugi kaob. Nii kirjutas raamatu külakese peredest, majadest, sugupuu joonistas üles ja kõik muud jutud.
Külake ripub sügava wadi kohal, samas on rajad-trepid kenasti olemas. On ka mitmeid matkaradu (isegi märgistus olemas), osalt niisutuskanalite (faraj) ääres. Tegin kolmekilomeetrise ringi, aga neid eri kõrgusega astmeid arvestades oli see ikka paras trenn.
Põhiliselt kasvatavad datlipalme. Aiamaad on astangutel.
Siin mägedes on õhtud juba jahedamad, kui päike kukub, tuleb kampsik välja otsida. Päevad endiselt kuumad.
Kodukord on samuti paigas.
PS. Kas ma juba mainisin, et Omaan on jumalik?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Sõna sekka