Veel üks savitellistest majakestega külake, aga seekord tõesti külake - Misfat al Abriyeen. Asub kõrgemal mägedes, nagu linnupesake. Ei pea vist kordama, et katuseterrassid on taas teema. Liikumisraskustega inimestel pole siin midagi teha. Aina üles ja alla, trepid, trepid, trepid. Auto jätad külast välja, liigud jalgsi. Kohalikud veavad oma tavaari eeslite seljas, aga turistide pagasit ma ei märganud sel moel liikuvat. Eeslijunne on need vähesed tänavad ilusti täis, vastav lõhn ka õhus.
Öömaja omanik uskumatult tore mees, teab Baltikumi, on käinud Lätis ja Leedus (isegi paari väljendit teadis leedu keeles, mida meie ei teadnud, aga usutavalt kõlas küll). Kõrvalmajast on teinud muuseumi, kuhu kogunud esivanemate kraami. Lisaks, targa mehena, on aru saanud, et kui ajalugu kirja ei pane, siis paljugi kaob. Nii kirjutas raamatu külakese peredest, majadest, sugupuu joonistas üles ja kõik muud jutud.
Kuna külake on päriselt tilluke ja öömaju siin ülearu palju ei ole, soovitan majutuse aegsasti lukku panna. Ja ööbida soovitan siin tungivalt! See paariks tunniks päeval siia tulemine ei ole ikka päris see, mis öömajale jäämine. Kuigi siin oli vist isegi mõni kohvik, siis minu mäletamist mööda neis öömajades, mis mul kunagi sõelale jäid, oli poolpansioni variant. Vaevalt et selleta nälga jääks, aga ikka mõnus on teiste reisisellidega õhtul katuseterrassil istuda ja ühist einet võtta.
Külake ripub sügava wadi kohal, samas on rajad-trepid kenasti olemas. On ka mitmeid matkaradu (isegi märgistus olemas), osalt niisutuskanalite (falaj) ääres. Tegin kolmekilomeetrise ringi, aga neid eri kõrgusega astmeid arvestades oli see ikka paras trenn.
Põhiliselt kasvatavad datlipalme. Aiamaad on astangutel.
Siin mägedes on õhtud juba jahedamad, kui päike kukub, tuleb kampsik välja otsida. Päevad endiselt kuumad.
Kodukord on turisti jaoks samuti paigas. Ikka kõik need tuttavad jutud lärmist ja poolpaljalt ringi kondamisest, prügist kõnelemata.
PS. Kas ma juba mainisin, et Omaan on jumalik?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Sõna sekka