⭐️⭐️"Inimsööja kokaraamat" Sauter: ei plaaninud lugeda, aga kui armas kursaõde ühel ööl kirjutas (kirja sisu lühidalt "naada, Fedja, naada"), siis ma, hoolimata äärmiselt kiirest ajast, rabasin selle.
Kui see oleks täiskasvanutele mõeldud, siis võiks seda koguni kõrgemalt hinnata (omajagu huumorit siin oli), aga lasteraamatuna oli see ikka suht arusaamatu. Jutt poomisest ja inimsööja neelud väikeste laste järele. Samas Eesti Lastekirjanduse Keskuse soovitus ripub kenasti juures ja Rahva Raamatus on märgitud vanusele 7-9.
Tõsi, nii palju aega ma siiski kulutasin, et vaatasin, palju kulka ka raha viskas. Te ei taha teada. Aga te võite muidugi minna ja ise vaadata.
⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️"Üleastumised" Kennedy: 1970ndate Põhja-Iirimaa. Argipäev, mis on kõike muud kui tavaline, aga elu läheb edasi kõige kiuste. Peab minema. Siin on armastust, hoolimist, aga ka väga palju kurbust.
Kõige enam on mul hea meel, et autor ei langenud odavate võtete ahvatlevasse võrku; oli üks koht, kus ma seda kartsin juhtuvat, aga ei, ta möödus väärikalt.
Kui mul tuleb tuju lugeda klassikalise ülesehitusega romaani, siis just midagi sellist ma tahakski lugeda. Puhas rõõm. Läheb lemmikute hulka, seda ma ütlen.
⭐️⭐️⭐️⭐️"Kuuldesarv" Carrington: lustakas vanaproua Marian, kellele sõbranna Carmella kingib kuuldesarve ja kes üle mitme aja kuuleb taas ümbritsevate juttu. Kõlab kenasti, aga tegelikkuses muidugi mõnda asja oleks parem jätkuvalt mitte kuulda. Üldiselt lustakas ja teravmeelne ja veidike hullumeelne.
Leena Nigu järelsõna viis mõtted Venturinile ja "Täditütardele". Mõlemad raamatud on ägedad, aga mõlema autorid on ägedamad veelgi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Sõna sekka