Minu Hiina

Jens astub nende toredate "Minu..."-sarja meesautorite ridadesse, kes on head jutuvestjad ja hüppavad pea ees (või enamasti küll satuvad "kogemata") põnevate sündmuste keerisesse. Ja kuna kõik need seikluslikud lood tõmbavad lugeja tähelepanu nutikalt kõrvale, siis nii mõnigi lugeja võib viimast lehte keerates nördinult ohata, et sihtkohast nagu ei olnudki suuremat juttu (näiteks meenub kohe "Minu Aasia saared", kus uskumatult kreisipööra armastusloo kõrval salahilju avati kohalikku eluolu õige põhjalikult, aga need, kes raamatut avades ootasid lademes aastaarve, ajalugu jms võisid õrnalt pettuda). Aga see on oi-oi kui ekslik ja see mulle meeldibki. Lugeja tillitamine.

Ei ole jah tüüpiline turistiteatmik, kus kaks lauset isiklikku kogemust ja sinna otsa neli lehekülge vikipeedialikku faktipuru. Isiklikku seiklust on ikka kaarega rohkem, aga selle kaudu tuuakse Hiina ikka ka koju kätte. Ja hea on, et tuuakse, sest ise, ma mõtlen, ei viitsiks sinna küll minna. Esiteks, vetsujamade pärast. Mulle on sellest räägitud küll ja veel, et kuidas ühegi žesti ega häälitsusega ei anna selgeks teha oma pakilisi vajadusi, lase või püksi. Teiseks, kogu see jälgimisühiskonnas elamine, see hakkab vastu. Oi, aga me täna elame ju samasuguses, olgu, see punkt on mul paarkümmend aastat ajast maha jäänud. Aga ikkagi. Kolmandaks, pulkadega söömise pärast. Imelik, et näiteks kahvliga ma ei vehi söögilauas, aga anna mulle pulgad kätte ja ma tahan kohe hakata, nagu autor seda nimetas, "dirigeerima". Ja toidu sisse torkamisega täpselt sama asi, kahvlit ma ei löö püsti kartulisse seisma, aga pulgad tahaks küll surada püsti toidu sisse. Neljandaks põhjuseks, miks ma ei taha Hiinasse minna on hirm, et nad minu keeleoskamatuse varjus mu toidulauale tofut sokutavad (see on mu jaoks üsna samal pulgal paprika ja sibulaga). Jne, jne.

Ah jaa, üks omadus, mille poolest mulle hiinlased meeldivad, ja mis otsapidi natuke veel eestlasigi iseloomustab (kuigi üha vähem). Et kui keegi kiidab, siis ajad tagasi "ah, ole nüüd, ei ole ma midagi tubli/ilus/tark/osav". Ja see arvetega õiendamine mulle ka meeldib. Olen isegi arve maksmise võimaluse pärast lauast ära hiilinud või siis kassatšekki rebinud. Vanasti oli raskem, nüüd teeb pangakaardiga viipamine asja lihtsamaks. Tõsi, suuremad šansud on pikakäelistel.

Jensi lugu on noore tudengipoisi lugu, aga kinnitan - üldse ei ole igav vanainimesel lugeda (ja ma päriselt ei viitsi eriti koolilugusid lugeda). Ilmselt pool tööd tegid need hiina keele ja nimede fopaad ise juba ära. Hiina meditsiiniga kokkupuude oli tore (näed, siia see koer ongi maetud, kuidas tudengilood eri vanusegruppidele söödavaks muuta:)) 

Kui üldse millegi üle nuriseda, siis need vääritimõistmisega seonduvad naljad oleks tahtnud natuke kokkupoole lükkamist, kröömike läksid venima, mistõttu juba said aru, milles asja tuum. Aga samas on see pisiasi ja kindlasti on ka palju lugejaid, kellele meeldib põhjalikum lahtiseletus.