Postkontor

Sa kas suudad või ei suuda Bukowskit lugeda, nii on. Kuigi ta vist kirjutab kogu aeg ühtmoodi ja paarist kindlast tegevusest (pean ma neid ilmtingimata siinkohal nimetama?), siis ikkagi ma loen. Turvaline noh.

Üks asi, mis mulle tema puhul kindlasti meeldib, või tähendab, see meeldib mulle igasuguste romaanikirjanike puhul, kui mingit ametit põhjalikumalt lahatakse (meenub kohe Ragde romaanisari matusebüroo elust, eks ole). Bukowski on oma elus igasuguseid töid teinud ja ta ei ole hoidnud end tagasi ka tööelu loomingusse põimimisel. Seekord, üllatus-üllatus, postiljoni võluv elu: tigedad penid, kiimased naised, väiklased ülemused, putukatest kubisevad postkastid, marsruutide päheõppimine, ilmastikuolud jne. Kõik selline ootuspärane kraam, aga tore lugeda ikkagi. 

                                

Raamat andis hea võimaluse vanu kirju ja postkaarte üle pika aja välja kraamida. Tegelikult on kahju, et see selline kaduv kunst on. Näpuga näidata ei olegi kellegi suunas, eks hakkab ju ikka ennekõike endast pihta. Oled seal kauges riigis, väsinud, higine, varbad villis, pimeneb, vaatad et ruttu midagi hamba alal leiaks ja öömajja saaks. Hommik on küll helgem, aga siis on jälle sada muud häda. Kas sõidad kuhugi mägedesse või metsa, või hoopis põõnad põõsa all, mine siis seda postkontorit otsima, eks ole. Ja ega tänasel päeval paljudes riikides ei olegi enam nii lihtne, et lähed ühte putkasse ja saad kõik kohapeal tehtud (postkaardi, margi ja postkasti). Nii mõnigi kord kaardi pead ostma ühest kohast, margi kuskilt kolmandast salakohast ja siis otsid veel mitu päeva, kuhu selle torgata saad. Alatuse seadus on, et kui siis vahel mõnel reisil juhtubki postkontor mugavalt risti tee peal ees olema, siis ei ole jällegi sõbra täpne aadress peas.