"Mihkel Rauaga muusikast" oli võrdlemisi meeldiv üllatus. Saatejuht suutis hoiduda egotrippimisest ja mõõdukalt otsekoheseid küsimusi esitada. Saate teemaks oli muusikaäri ja noh, kui luubi all on raha, siis kes see ikka liiga detailseid vastuseid tahab anda. Midagi sealt siiski tuli. Intervjueeritavaid oli palju ja pikka leelotamist ei olnud. Ehk mõnes kohas hüpati isegi liiga ruttu järgmisele tegelasele üle. Samas jällegi, ei hakka vaatajal vähemalt igav.
Minu isiklik kiiks, aga jah, need 1970-80ndate muusikajutud mulle ikka meeldivad, kuigi olen nõus, et eks neist ole erinevates raamatutes ja ka ekraanil juba palju räägitud. Ikka loen ja vaatan huviga. Mõned lood ju ka korduvad, aga mõni uus lugu või kaader ujub ikka välja.
"Meie aasta Brasiilias" on muidugi kohustuslik. Brasiilia on nii krdima väsitav, aga ma läheksin sinna iga kell tagasi. Ekraanilt on muidugi hea ja turvaline vaadata. Higi ei voola, süda ei hüppa suurest üles-alla ronimisest rinnust välja ja ümbritsevaid kahtlaseid tüüpe ei pea ka hoolega silmas pidama.
Saateformaat on tuttav ja turvaline ja meelepärane. Mõnes mõttes ju nagu kahe kangegi oma, tõsi, viimase puhul häirib mind veidi pikk sissejuhatus, ehk siis otse öeldes reklaamiminutid. Paratamatus.
Täna jõuan linna tagasi ja võtan postikapist värske "Minu Brasiilia", küllap veidi juhuslik, aga siiski väga hea ajastus raamatu ilmutamiseks. Muide, ka järgmisel kuul ilmuvat Minu-sarja raamatut (see vastuoluline Bali, eks ole) ootan kärsitult. Ikka on tore lugeda paigust, mida saab enda mälestuste ja kogemustega kõrvutada.
"Öökülaline" on ka ekraanil tagasi, loomulikult vaatasin. Kes mind teab, see teab ka, et Vooranda võiksin kuulata söögi alla ja peale.
Sel nädalal suurt muud ei vaadanudki. Igal õhtul uudiseid muidugi, aga neist ei ole ammu enam midagi rääkida. Ühte uut vestlussaadet proovisin ka vaadata, aga üldse ei istunud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Sõna sekka