Vally Ojavere

See on nüüd küll "Laulgem kaasa" sarjast mu lemmik. Liigutav, raputav, põnev, kurb...

Alustan sellest, häbiga kusjuures, et mu jaoks võõras nimi. Ajal, mil veel plaadiümbriseid sai uuritud, olid seal ikka Karmod, Linnad, Arderid, Tunglad ja kes kõik veel. Nüüd loed seda valikut Ojavere loodud sõnadega lauludest ja... kõik ju hirmus tuttavad ja armsad. Kes vähegi on kasvanud Orumetsa või Joala või Veski lauludega, sellel peaks äratundmisrõõmu kuhjaga olema.

Paar võõramat oli ka, üht neist olen nüüd käianud päris korralikult ("Vihma käes", mida ta laulab ise koos Ivo Linnaga). Sest jah, nagu selgub, siis Ojavere on ise lauljana ka mõnda aega toimetanud, tõsi, aktiivsemalt päris palju palju aastaid tagasi. Teine võõram laul oli Ehala viisile "Mind hoida ei saa", aga seda laulu ma ei saagi teada, sest Ehalale ei meeldinud selles laulus üks fraas ja ta pani selle 45 aastat tagasi fonoteegist tuuri. Nüüd siis viimaks leppis ja see saab oma elu edasi elada.

Ojavere elu vääriks eraldi raamatut, siiski on selle konkreetse raamatu ülesehitus selgelt tema elukaart järgiv ja kommentaarid tuumakad, hea seegi. Siber, varakult iseseisvumine, kirglikud ja keerulised suhted... Ja siis veel see tundlik natuur ja eriline anne. Meenutab väheke Arderi talenti, mis tipnes sellega, et õhuaknast visati aga kassette sisse, sina muudkui aga vorbi hommikuks sõnu. Sõnu ritta seada mõistab ju nii mõnigi, aga teha seda nii, et sõnadel ka mõte sees ja need lauldavad oleks, see on omaette kunst. Suits, kohv ja üürikeseks jäänud unetunnid, ja nii see esimene infarkt 43aastaselt ka tuli. 

Põnevad olid ka mõned seigad sõnameistri tööpõllult. Või sa kõike oskad ette näha, ammugi sellise kiiruse juures. Et kas ring ümber kahvatu kuu tähendab ikka ilma külmaks minekut. Või kuidas tegelikult on lood nende okasteta roosidega.