Arvola suudab sellest päris-päris Põhjast kirjutada nii, et tuul viliseb lugedeski kõrvus, külm näpistab põski ja jalad on väsinud pehmes kohevas lumes kahlamisest. Argipäevas on palju rassimist kõige elementaarsemaga, ent ka rõõm kordaminekutest on seda suurem. Ja samas tõden taas, nagu ka esimese osa puhul - ei ole põrmugi igav ega veniv. Midagi teeb ta kirjutades väga õigesti.
Teise raamatu alguses on Brita Caisa kinnimajas, ühtlasi kandes kolmandat last. Vanglas viibimise põhjuseks abielurikkumine, ehk et ka Mikko kannab karistust. Omavahelist suhtlust ei ole, nii et kõige üle laotub mõneks ajaks teadmatuse tihe palakas. Lohutuseks romantikajanustele - suurema osa raamatust on armastajad ikkagi koos, jagavad argiseid unistusi ja üürikesi lembehetki.
Kõik ajastule olulised teemad on läbivalt pildil. Koduihalus, ehk palktare, see päris enda oma. Mikkol on see olnud, aga abielust põgenedes on ta pidanud kõik maha jätma. Kuna uus kooselu ei vasta ühiskonnanormidele, siis teeb see ka maa saamise keeruliseks. Maja enda ehitamine on nagunii keeruline. Etteruttavalt: oma majani nad jõuavad, aga siis...
Teine 1860ndatel tooniandev teema - Ameerika unelm. Siin Põhjas on raskused igal sammul, ennekõike nälg. Samal ajal kõik need jutud sellest, kui suur ja viljakas on kõik Ameerikamaal. Ja inimesed läksid. Usus, lootuses helgema tuleviku nimel. Kümme nädalat kestnud teekonnale. Mahajäänud ei teadnud sageli aastaid, kas need paatkonnad jõudsid pärale või mitte, mis neid ees ootas, kas muinasjutud olidki muinasjutud või oli reaalsus teine. Brita Caisal lahkus vend Pehr perega.
Põgusalt on pildil ka vaalapüügi edenemisega seonduv. Svend Foyn katsetas päriselt ka noil aastail granaadiharpuuniga, hankis tehnikat, kohendas aluseid. Ohtlik ja riskantne ettevõtmine, mis ahvatles paljusid mehi.
Läbivalt oluline teema on ebausk ja rahvatarkused. Neid märke, mida Brita Caisa loeb ja arvestab on palju, suuremalt jaolt meile ja meie ajale juba võõrad. Saan aru, et Arvola on tohutult teinud taustatööd, nii et õhust need võetud ei ole (autori esivanemate seas on samuti kveene, nii et võib ka olla, et midagi on temani kandunud vereliini pidi). Ebausule on huvitav mõelda siinses kontekstis. Ennast ma kuigi ebausklikuks ei pea, ent kui hakata põhjalikumalt vaagima, siis... ma ei tea, kuidagi on see justkui olemas, aga on see rohkem ebausk või kombed, mine võta kinni. Ma ei pane leiba "seljale". Ei lähe kaaslasega astudes teine teiselt poolt posti. Samas must kass mind ei morjenda. Noa ja kella kinkimisest numbrit ei tee (aga tean inimesi, kes teevad, vägagi). Käekoti põrandale mitteasetamise osas ma ei teagi, kas see on ikka ebausk, ehk lihtsalt pole nii harjunud.
Oot, praegu jäin mõtlema, et mul on üks inimene, kellele ma maksan sulas ja kellele ma alguses järjekindlalt ulatasin raha käest kätte. Ja tema järjekindlalt näitas lauale, et pangu ma raha sinna. Kas see on ka mingi ebausk? Ja näiteks eelmisel nädalal puutusin kokku töömehega, kes ütles, et ta seda peeglit seinalt maha ei võta. Jällegi, põhjust ma ei tea, aga veider see oli.
Igatahes on siis nii, et Laulud Põhja-Jäämere äärest meeldivad mulle ka teise osa järel ja oleks vähe öeldud, et ma kolmandat osa kärsitult ootan.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Sõna sekka