Sipelgas Si / Selg

Tunnistan oma võhiklikkust ja rõõmu, et sattusin täiesti uude maailma. Igati intrigeeriv on võtta vahelduseks uhiuuele kraamile kätte ka midagi vana (aga uues kuues, äsja Postimehe kirjastuses ilmunud). Johannes Selg on, muide, minukandi kutt: Viljandi - näpud püsti! Töötas erinevatel aegadel kohaliku ajalehe juures ja oli muidu ka usin kaastööde saatja. Kirglise loodusesõbrana oli tal materjali saatmiseks küll ja veel. Kusjuures pidas ka kirjavahetust teise põneva loodusmehe Gustav Vilbastega. 

Elu jooksul katsetas igasuguste asjadega: ilmutas luuleraamatukese, püüdis algatada kodu- ja looduslooliste talukirjelduste kampaaniat, õppis kirja teel ühe Berliini stuudio juures, nii et pidas end viimaks ka diplomeeritud rakendusgraafikuks, koguni ateljeed üritas Viljandis Kauba tänaval pidada. Sõnaga, mitmel rindel katsetaja. 

Igatahes laste- ja noorsookirjanikuna oli Selg natuke edukam kui neis eelpool mainitud tegemistes ja 1939. aastal ilmuski "Sipelgas Si". (samal aastal ilmus ka "Ahvenapoiss Sulev", mis sai Looduse lasteraamatute konkursil teise koha)

"Sipelgas Sid" kätte võttes läks mu abikaas aga kangesti elevile. Tuli välja, et tema lapsepõlve lemmikraamat on olnud Ondrej Sekora "Sipelgad ei alistu". Tšehhi kirjaniku Sekora (lastele mõeldud) sipelgalood ilmusid esmalt 1933. aastal ajalehes. Nüüd olekski põnev teada, et kas Johannesele sattus mõni Sekora looga lehesaba näppu ja ta inspireerus sedavõrd, et kirjutas veidi vanemale eale allegoorilise loo või oligi aeg selline, mil sipelgad olid popid. Igatahes oli meil põnev võrrelda, kas  sipelgate võitlus ämblikuga on hirmsam sinu või minu raamatus :)) Jeerum, see Sipelgas Si ämblik oli mingi eriliste tanglõugadega koletis, no mida mina siis kogu aeg räägin, brrrr... Tõe huvides olgu muidugi mainitud, et Si kohtus oma teel hiljem ka sõbralikuma lülijalgsega.

Nagu hoolikalt vaadates näha, siis on raamat korralikult läbi töötatud :)

                               

Niisiis on meil Võharu linnuse vana sõdalane No, kes päästab ühe äbariku hukule määratud munakese, millest sirgubki Si. Sipelgas Si ja teiste Võharu asukate tegemiste ja juhtumiste kaudu antakse päris põhjalik ja põnev ülevaade sipelgate elust: hierarhia, elukaar, olme (toiduteema sealjuures eriti huvitav). Ja muidugi vaenlased, peamiselt teised sipelgakolooniad, ämblikud, rästikud jt. 

Siiski ei ole see ainult sipelgamaailma kirjeldamine, vaid siin leidub ka elulisi mõtisklusi. Kuidas ei saa ainult mesipiima järele joosta. Kuidas koostöös peitud jõud. Kuidas uhkus ajab upakile. 

Ohjaa, armastust on ka :) Millised on sipelgate lamuuri eripärad, kuidas see algab ja kuidas lõppeb, selle kohta ma palju infot ei jaga.

Mis veel meeldis. Mõned vanamoodsad sõnad. Üldiselt tuttavad, aga näiteks "aavistama" või "pidemed" olid küll võõrad. Pidemed tuletasid mulle meelde lapsepõlveaegseid lugemisi ja sellisest lugemisest tunnen ma täna puudust. Varakult täiskasvanute raamatute juurde jõudes juhtus ju sageli ette tundmatuid sõnu, lood olid põnevad ja kellel siis mahti sõnaraamatutes või leksikonides tuuseldada, nii et paljude sõnade tähendus pidigi loo edenedes tasapisi selgeks saama. Sai ka, enamasti. Ühel korral ka vildakalt...

Meeldisid mitmed lüürilised looduskirjeldused ja kujundid. Üks näide: "Aga metsajärve kohalt kerkis läbi kuuskede tumedate nõelte juba piimvalget udu, mis vastu loodest paiskuvat ehakuma näis nagu maheroosakas hiigelvaip, narmaiks järve kaldal kasvavad arvukad kõrkja- ning pilliroopõõsad."

Väga kaasahaarav ja mõnusalt omamoodi lugemiselamus.

PS. Illustreerinud Takinada.