"Minu Ungari" kuulub sarjas kahtlemata nende informatiivsemate raamatute hulka (meenutan praegu pingsalt, kas mõni giidist autori oma üldse on sinna skaala teise otsa, ehk et unu-munu heietuste hulka kuulunud, ei meenu vist). Ei kiruta siin ämma ega meest, ei seista mitukümmend lehekülge elamisloa sabas, ei imetleta ka oma naba. Tõsi, kui isiklikku kraami on äärmiselt vähe, siis jääb autor ka kuidagi kaugeks, aga teisalt - mõnikord võib ka nii.
Raamatut sulgedes jäävad meelde: paprikad, vein, koerad, Balaton, ringrõdud. Oo, ja muidugi inimeste nimed. Ja ema nime tähtsus asjaajamisel, dokumentides.
Mina tean nüüd, et sinna ma minna ei taha, sest... paprika, eks ole :) Autor seda küll otsesõnu ei öelnud, aga ma ei imestaks, kui need va madjarid seda ka kookide sisse susavad. Vein jällegi pidavat olema odav (või vähemasti kunagi oli). Koertega, oh jeerum: puli, mudi, pumi (ei ole lastelaul, ei ole, Ungari koeratõud hoopis). Need rastakoerad on üldse naljakad.
Igatahes. See on nüüd päriselt see raamat, mille võib enne reisiteele minemist läbi lugeda ja ka reisile kaasa võtta, kui te minu arvamust küsite. Kas seda on mõtet lugeda inimesel, kel pole Ungarit väisata plaanis? On ikka. Ega teadmised mööda külge maha jookse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Sõna sekka