Minu Türgi

                          

See vastuoluline Türgi... Olen käinud küll vaid Istanbulis, aga kui siin raamatus oli üks mõte, millele alla kirjutaksin, siis jah: mõnda paika on parem armastada kaugelt. Naisena oli seal olla natuke häiriv, väsitav (kuigi riietusin viksilt ja viisakalt, meeski oli kõrval). Mis muidugi ei vähenda paiga muid võlusid.

Aga jah, millest raamat jutustab. Elamisloa taotlemisest, elukoha leidmisest, natuke islamikoolis õppimisest, naiste keerulisest olukorrast, söömisest, tee-kohvijoomisest, praamisõitudest, basaarikülastustest, mõnest väljasõidust (hetkel meenuvad Hatay, Kapadookia, Musta mere rannik), sufi dervišitest. Ja muidugi hamam´i-külastus. See tuli vägagi tuttav ette😀

Kohvipaksult ennustamise veider meelelahutus - see oli uus teadmine mu jaoks. Austus eakamate inimeste vastu oli tore meenutus, see on tõesti paljudele lõunamaadele nii omane. 

Lõpetasin juba jupp aega tagasi ja täna on keeruline meenutusi kokku riisuda, ehk et sügavust oli vist vajaka. Siin on tublisti tudengile olulist teavet ja kõvasti jalutuskäike (ehk kirjeldusi, kirjeldusi, kirjeldusi...). Või oli asi selles, et hästi palju oli kordamist ja sama mõtte ümber tiirutamist, mistap raamat oli saanud kopsakam kui sisu eeldanuks.