Selle paljuräägitud ja paljukiidetud lavastuse vaatasin samuti ära. Pingeline küll oli see piletite saamine, möönan. Mängiti seda mitu päeva järjest, nagu ikka, ja iga päev õnnestus vabade piletite tekkimise hetk tabada, koguni mõnele tuttavalegi piletid hankida, ent kui oli viimane mängupäev ja ühtlasi ainus võimalus Tallinnas olla, siis oli närvidemäng. Pileteid ei ilmunud siis, kui mina neid ootasin. Kogu päev oli minut minutis tramburai mööda ehitus- ja mööblipoode, mistõttu oli ka raske pileteid passida.
Meeldis, muidugi meeldis. See, kui julgelt ja laia haardega Ojasoo/Semper materjali presenteerivad, see on nähtus omaette. Mulle meeldib, kui näitleja, valgus ja heli teevad oma töö ära, pole vaja dekoratsioonidega tarbetult jantida. Ja kui ma vahel nurisen Draamateatri puhul, et pärast videotehnika võlumaailma sukeldumist nad seda igasse lavastusse suruvad, siis siin oli see igati vinge ja täiesti omaette vaatemäng (tõsi, ka "Eisensteinis" oli kõik priima, teistes lavastustes kohati tarbetu).
Muusika. Selle kohta ütlen vaid üht - andke plaat välja, palun, koos nende manamiste ja sajatustega. See oli jumalik.
PS. Tuleviku tarbeks märgin üles, et Filas mängitakse endiselt iga kontserdi (antud juhul küll siis etenduse) eel Ukraina hümni.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Sõna sekka