Saareväsimus

Hoogsalt tulijad ja tegijad potsatavad vaikselt ära. Küllap on see normaalsus, lihtsalt suuremas kohas ei märka seda nii teravalt, väiksemas seevastu hakkab silma, kui sinuga samal ajal alustanute read hõrenevad... Hiidlased, vanad tarkpead, on muidugi ammuilma matsu jaganud ja ütlevad kahjurõõmsalt kõigile uustulnukatele, et viis aastat on see aeg, pärast mida pilt selge. Ega nad palju eksi...

Toitlustuskohtadest on lõpetanud paljud, aga see äri ongi natuke liikuvam. Mõni koht on täiesti lõpetanud, teisel vahetanud omanik, kolmandal muutunud vaid nimi. Üks koht tolleaegsetest alustajatest küll tegutseb, aga tänavu alustati teise projektiga siin meie (linna)kodu-uulitsal ja ma vaatan, et omanik on ööd ja päevad siin rakkes, seega eks näis, kauaks saarel veel koht vastu peab. Minu läbi aegade üks lemmikkoht, Ungru, on natuke väsima hakanud vist, kuidagi hajus see seltskond mitme kohviku peale ja lõpuks tundub, et kõik on pooles vinnas. Iga kevad kardan teadet, et tänavu ei avatagi.

Majutuste puhul niisamuti, vurtsuga tegijaid on ära vajunud nii mõnigi.

Muidu agaratest rööprähklejatest, jah, kevadel teatas Parve lahkumisest. Nüüd mõni päev tagasi tuli uudis lavendlitalu kohta. See oli küll üks kena ja lilli ja liblikaid täis edulugu. Talu on müügis koos kogu kupatusega, ehk et saad justkui kõike seda jätkata, aga eks ole teada, et poolel teel hobuste vahetamisega on, nagu on. Sellised ettevõtmised on enamasti ikka nii loojate/tegijate nägu, et jätkamise osas väike skepsis jääb.

Samas inimesi on nii- ja naasuguseid. Ongi olemas käimalükkajad, keda sütitavad uued ideed, meeldib raginal hakata läbi halli kivi minema, kui kõik aga jooksma saab, siis töörutiin teeb aju laisaks ja vaimu nüriks. Ilmselt  on need ühtlasi ka sellised tegelased, keda kontoris tagumikutunde tegema ei meelita ühegi palganumbriga. Vaja on loomulikult mõlemaid, nii nüri töö tegijaid kui ka innovaatoreid, kõik olgu tasakaalus.

Mul endal on täielik saareväsimus. Ratsionaalsem osa minust saab aru, et põhjuseid võib olla erinevaid ja tark ei torma. Tegemist võib olla lihtlabase väsimusega, füsioloogilisega siis, ja selle möödudes kappan taas. Ka bürokraatlik väsimus pole välistatud, see muidugi ei möödugi, pigem saab vaid hullemaks minna. Võib ka olla ikkagi rutiinitalumatus, kuigi ma ise arvaks, et ega ma mingi vedruhiire-tüüpi tegelane küll ei ole, rutiin on mulle paras palk :)!