Kui võtta üks Hulkur Rasmus, kes mitte ei lähe oma vanemaid otsima, vaid hoopis paneb nende juurest plehku, ja kes muutub ekspeditsioonilt naastes omamoodi Kurrunurruvuti saare kunniks, lasta tal viimaks siiski Philadelphias paikseks jääda, saadud keedusesse lisada nii mõnedki Jane Austeni tegelased, kelle hulgas sünnib 1800. aastal botaanikasse sokkideni kiindunud Pipi Pikksukk ehk Alma Whittaker, kes saatuse tahtel ei sünni loomulikult siis Rootsis, vaid sealsamas Philadelphias, sellele kompotile lisada veel kamaluga uhkust, aga maha kraapida liigsed eelarvamused, saata kohale ka Anais Nin, siis saabki kokku "Jumaliku puudutuse". Kuna aga aeg on Pipi kirjutamisest kõvasti edasi läinud, siis on autor jõudumööda tegelenud ka Pipi rehabiliteerimisega, mis puudutab varandust, neegreid, orje jms.
Kaugele näha autori suur eeltöö ja nauditavalt komponeeritud lugu. Tõesti siiralt tungiv lugemissoovitus neile, kellele meeldib tegevusajana 19. sajand, taimemaailm, sekka törtsuke tolleaegset reisimist (Tahiti!) ja, siiski-siiski, näpuotsaga ka uuema aja kohustuslikke teemasid.
Natuke küll imestasin tegelaste vanuse üle. Mitte et seda peaks ilukirjandusliku teose puhul tegema, aga no kui juba on selline raamat, kus on kasutatud palju tõeseid fakte, siis ikka hakkab kõvaketas kõiki detaile töötlema. Ma ootasin pool raamatut, millal Alma isa Henry sureks, niisamuti Alma emaga Hollandist kaasa tulnud teenijanna Hanneke. No andis alles oodata, sest elasid nad sinna 90 aasta kanti, mis peaks 19. saj keskpaigas ikka võrdlemisi ime olema. Aga jah, mis ma siin ikka norin :)
PS. Lugemissoovitused edastan ka personaalselt, mul mõlgub meeles õige mitu inimest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar