Meristo käib Sri Lanka vahet nagu Virtsu-Kuivastu praam, ehk siis väga tihti, ja üht koma teist saareriigist juba mõikab (ajalugu on pikk, esimene praam läks 2007). Tänu "kodustatud" autojuhile-giidile Rohanile (palun, keegi ei hakka nüüd kohatut nalja tegema, eks ole) ja pikaaegsele tööle ülikooli juures on tal olemas ohtralt siseinfot ja isiklik tugisüsteem. Lisaks tundub autor olevat väga süstemaatiline kogu riigiga tutvuja.
Raamatus on meenutused-kirjeldused reisidest sinna (enamasti perekonnaga, vahel siinsete kolleegidega) vaheldumisi informatiivsete peatükkidega. Et kui vahel mõne Minuka puhul justkui otseselt võimalikule rännusellile hädavajalikku teavet ei olegi, siis siin on seda lademes. Tõsi, liiga tõsiselt ei maksa kõike võtta, sest muidu läheb reisikihk üle. Kesised majutusvõimalused ühes tuppa tungiva floora ja faunaga (rõhuga viimasel), selektiivse inglise keele oskusega teenindajad, vigurvändast tuk-tuk´i-juhid, kauplemine (on küll leebem kui nii mõneski teises riigis, aga siiski), raha küsimine jms tavapärane lõunamaiselt armas turisti tillitamine, millega tuleb reisides ikka rinda pista, aga mis ei ole siiski valdav. Ja pealegi, kui me ei läheks ja laseks end reisidel ära tinistada, siis ilmselt võtaksid meie raha ja au küberkurjategijad, armukelmid, Rootsi pangad ja maksufestival.
Nurinat. Milline normaalne inimene, kes kardab ämblikuid näitab esitlusel suurelt seinal ämblikupilte? Raamatus oli küll sagedaste mainimiste juures lisatud ka autori antipaatia nende suhtes, aga no kui inimene ikka paar korda mainib vastavaid värvilisi isendeid (nagu oleks tänu värvidele automaatselt kohe nunnumeeter laes, no ega ikka ole küll!), siis muidugi tekib lugejas õigustatud hirm, et mine sa hullu tea, äkki on fotolisasse ka mõne pildi sokutanud.
Siinkohal kirjastusele soe soovitus tekitada ametikoht, mis tegeleks näiteks fotolisast lehtede väljarebimisega (teatud kogus tiraažist oleks siis ilma ämblikuteta, madudeta, hiirteta jne, jne), raamatule lisataks vastav kleeps, nt "spider free". Kui kirjastus ei tea, kuidas seda tööd sisuliselt korraldada, siis ma usun, et ühe konsultandi ikka leiaks. Kui rebimine on liiga keeruline, siis must marker on ka veel variant.
PS. Tahan siinkohal ka mainida, et esitlus Viru keskuse Rahva Raamatus oli üle ootuste huvitav. Autor ja "Minu Aasia" ja "Minu Aasia saarte" Margus Kalam pommitasid teineteise võidu huvitavaid teemasid. Ja, nimesid nimetamata, aga kuulsin oma kõrvaga, kuidas üks kodanik ütles, et ta pidi tegelikult paarkümmend minutit seal olema ja ära minema, aga /piiks-piiks/ ta ei saanud minna, sest nii põnev oli kuulata.
PPS. Ja kuigi ma tean, et te kahtlustate selles ropus suuvärgis mind, siis ma kinnitan, käsi südamel, see ei olnud seekord mina.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar