Ühel ammusel suvel, mil meie lauda kultuuriprogramm sai otsast otsast täis topitud, majutus niisamuti, juhtus nii, et suve jooksul sai saare otsast maha vaid ühel korral. Sedagi tänu ootamatult sussid püsti visanud kohvimasinale ja pesumasinale (või oli see sügavkülmakirst, siin lähevad meie peres mälestused lahku). Kuskilt Lasnamäelt me vahetult enne poe sulgemist need masinad ostsime, auto sai maast laeni täis topitud veel kõiksugu träni. Kuna plaan oli öö linnas veeta ja hommikuse praamiga tagasi tulla, siis tundus narr auto nina linnakodu poole keerata ja kohe põhku pugeda. Mõeldud-tehtud, sõitsime "korraks" põhjarannikut avastama. Paraku sattusime mingil poolsaarel (mul on need siiani kõik peas segamini, vabandan) vimkalikule otseteele, mis oli tõsine off road. Oli valida kaldast alla libisemine või suurte kivide vahel slaalomisõit. Libe oli ka, vihma tibutas, hämardus. Ise arutasime, et kui see vana Disco nüüd kivide otsa katusele käib ja viga saab, siis pole hullu, aga no kõiki neid kodumasinaid oleks küll vaja hädasti, et ei tea, kas peaks need vahepeal välja tõstma... Selle Kolga(ta) tee kõiki etappe ei hakka kirjeldama, aga mis ma tegelikult öelda tahtsin, oli hoopis see, et lõpuks pääsedes läks meie tagasitee Kolga mõisast mööda. Oli küll pilves ja pime ja hirmus sünge see õhtul kella kümnene pilt, aga siiski pidasime kinni ja läksime mõisa ümber jalutama. Ega kaugele jõudnudki jalutada, kui märkasime mõisa uhkete sammaste ees laua ääres istumas naisi, neid oli kaks või kolm, enam ei mäleta, aasta oli siis ikkagi 2016. Tahtsime ukse vahelt sisse piiluda, enamat ei lootnudki, ent üks naisterahvas hüppas krapsakalt püsti (hoolimata valutavatest jalgadest, neil oli samal päeval olnud just "Unustatud mõisate" päev) ja tuli maja näitama. Küll meil oli samastumisrõõmu, sest me teadsime, mida ta tunneb, teadsime seda katsumusterohke päeva järgset adrenaliinisööstu, mis külastajate lahkumisega ei taha veel kaduda.
Ja nii saime üle mõistuse ägeda õhtuse mõisatuuri ühes kummituslugudega. Täna ma muidugi ei julge mürki võtta, et kumb selle ringkäigu tegi, Liisa või tema restokompanjon Kairi, ent see pole antud hetkel ka tähtis, üks tärn tuli kohe lugemiselamusele juurde.
Oot, aga raamatust pidin ju rääkima :) Siin on autori esivanematest lühidalt, lapsepõlvesuvedest. Raamatu põnevaimad osad olid mu jaoks Leesi poega majandamine ja Kolga mõisas restorani pidamine. Ilmselt need lood sütitasid autorit ennast ja seda tundis ka lugeja. Või oli oma osa ka kentsakatel juhtumistel ja äpardustel, teravaks kiskunud suhetest kõnelemata, vürtsi on ju ikka vaja! Pealegi käib see maaelu juurde, väike lisameelelahutus või nii. Mere- ja kalajutud muidugi köitsid ka, sest naised, kes ise käivad võrku panemas ja nõutamas, on nii ägedad. Või mõttemängud ja arglikud katsetused talvise maaeluga.
Veidi kuivavõitu olid turismiteatmiku stiilis lood, aga samas mõistan, et needki kellelegi ehk tarvilikud, kui tahta, raamat näpus, sinnakanti rändama minna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar