Sellest raamatust ma ei oska kirjutada. Aga kirjutama peab, sest mul on tunne, et siin ei pruugi raamat ja sihtgrupp teineteist leida. Millest oleks natuke kahju.
Autor on ise kuskil iseloomustanud seda kui tumedat naistekat, millega võib mõneti nõustuda. Ise pakuksin küll, et tumedust on vähevõitu, pigem lõpupoole midagi sigineb, samas päris ninnu-nännu roosamanna naistekas see ju tõepoolest ei ole. Kahtlustan, et keskmine naisteka-lugeja ei pruugi raamatut kätte võtta, esiteks, eks Krafti nimi seostub pigem ikka ulmega... vist /räägib vana ulmefanatt, eks ole :)/ Teiseks, mulle tundub, et see pealkiri ja kaanekujundus viivad mõtted kuidagi süngetele radadele, krimka? põnevik? või mingi muu selline kraam. Ja ometi, kes naistekaid, eriti selliseid argidetailsete kirjeldustega, lugeda armastavad, siis võiks selle üsna julgesti võtta. Kerge pinev-põnev moment on ka olemas, ütlen ette ära. Ja ka mõni humoorikas seik leidub, mulle meeldis näiteks see teatripuhveti koht lk 78-79.
Õhuke raamat, tegelasi on siiski palju, ikkagi neli naist, sekka nende mehi, avapeatükk sootuks eksootilisest paigast ja tegelastega. Mu lugemine oli saarelistel põhjustel seekord suurte pausidega, seega kippusid alguses tegelased väheke segamini minema. Igatahes suure potentsiaaliga lugu, mis natuke ehk vajanuks veel timmimist, aga ega olnud paha ka praegu. Lihtsalt vana tarkusetera - vähem on rohkem! Muidu täitsa tore leid.
Lõpp tuli väga järsku (äkki sai romaanivõistluseks tarvilik tm arv täis?), seega soe soovitus - kirjuta järg! Mina saadaks teises osas need naised nüüd omakorda kuhugi, koos kirgastuma ja selle käigus keegi kindlasti komistab mõne hurmuri kookosõlisesse rüppe 😀
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar