Väike saal on Bergmani jaoks hea, aga sealsed toolid mitte. Olen ennegi tähele pannud, et need toolid naksuvad ja nagisevad, aga seekord juhtus vist kohe eriti selline publik, kes ei oleks seal pidanud olema. Köhijatest ja ohkajatest kõnelemata. Vähemalt kaks köhijat ei olnud lihtsalt köhijad, vaid nad olidki haiged. Mul on pisikutest jms endiselt täiesti ükskõik, ka ei häiri mind köhimine-nuuskamine-lurisemine-ohkimine-oijahitamine kinos absoluutselt, aga teatris... Üks haigetest prouadest istus sõbranjega minu selja taga, seepärast ma nii täpselt nüüd teangi, mida haige inimene kolme tunni jooksul teeb. Tema käekott oli vist küll oma meeter lai ja iga kord, kui tal oli vaja uut taskurätti või köhakommi (need olid mõnusalt krabisevas pakendis ja ilmselt igaüks eraldi pakitud), siis avas ta raginaga hääääästi piiiikalt selle luku, pani pärast kinni ka, hääääästi piiiikalt.
Ja nagu haigusest veel vähe oleks, pidi muidugi ka laval toimuvat arutama. Kui Anna ja Tomas on lõpuks oma väljasõidul ja voodisse jõudnud, naine tahab ja mees nagu ei taha, siis "no kas poisil hakkab nüüd pea valutama, hi-hi-hiii". Kui poiss vargsi voodist tõuseb ja riietuma hakkab, siis "ja ta lähebki ära, kujutad sa ette, lähebki!".
Ah jaa, kas ma seda ütlesin, et avastseeni ajal, kui kirikuõpetaja Jacob leerilastele kõne peab ja selle palvega (?) lõpetab, siis kellegi telefon kenasti vibreeris. Selle värisemisrežiimi puhul "meeldib" mulle, et seda kunagi ei katkestata. Võib olla, et telefoni omanik on keegi kõvema kuulmisega tegelane, kes tõesti ei kuulegi seda, aga vahel tundub, et omanik mõtleb, et kuidas ma nüüd hakkan seda kotist kohmitsema, kõik ju näevad siis, et see oli minu oma, ma parem lasen sel lõpuni suriseda, siis ei saa keegi midagi aru. Ainult et seniks on hääle allikas tuvastatud ja kõigi pilgud nagunii tema poole pöördunud. Ilus algus etendusele.
Tänan tähelepanu eest, hakkas kergem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar