Sama stiil nagu eelnevateski raamatutes - hoogne, kerge, mõnus. Ilmselt samasugune nagu tema reisidki. Meeletu energia ja väsimatus, aina teel, aina minemas. Mina nii ei jaksaks, ma olen vilets ümberpaikneja, tahan minna... ja olla. Ma ei saa aru, kuidas ta jõuab!? Loksub "kanabussiga" tunde ja tunde, siis sebib jooksupealt öömaja - ja juba paneb, saba seljas, mäe otsa või laintesse või mingite segaste tüüpidega kohtuma. Kusjuures kõige selle vahepeal korraldab juba järgmiseks varahommikuks ka järjekordse sõiduvahendi, mis viiks ta järjekordse bussijaama juurde, kust omakorda saaks suurema magistraali äärde, kust järgmine buss leida. Ja ega ta siis järgmisel hommikul silmi lahti lüües hakka selle takso ja/või bussi peale minema, kus sa sellega, ta tahab ju ka päikesetõusu näha. Ja mitte lihtsalt näha, vaid ikka kuskil mäe otsast või rannast või jumal teab kuskohast. Jesver, mul oli juba lugedes kops kinni ja veremaitse suus.
Teele juhtuvad tegelased on ka üle keskmise värvikad. Kui mõelda reisisihtkoha, Kesk-Ameerika, peale, siis pole ka imestada - joogised, pilves või muidu soodad. Toredaid inimesi on ka. Kui need juhtuvad mehed olema, siis teevad suure tõenäosusega viimasel minutil ka abieluettepaneku.
Ütleme nii, et lugedes on see kõik hirmus tore, aga tegelikult üksi reisida on ikka päris vägev tegu. Igatahes raamat tervikuna on selline mõnus isutekitaja.
PS. Mulle hirmsasti meeldib Jukkumi talupojamõistus, seda kohtab viimasel ajal üha harvemini. Sellised siia-sinna vahele torgatud lihtsad ja loogilised tõed.
PPS. Ma tean, et see jutt on kui hane selga vesi, aga ma siiski märgin siinkohal ära, et keeletoimetaja oleks tekstis võinud nipet-näpet teha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar