Nuga tulle / Arvola

Selle lugemisaasta lõpetan jaanuaris ilmuva raamatuga, mida lugeda küll tahtsin, ent sama palju ka kartsin - et ehk jääb kuidagi kaugeks ja võõraks, ikkagi ju rahvakild, kellest suurt ei tea. Või olgem ausad, üldse ei tea - kveenid. Põhja-Soome aladelt Põhja-Norra paremat elu otsima liikunud rahvas, kelle keeles (küllap siis ka kultuuris) mõjutusi soome, saami ja norra keelest, lisaks ei saa unustada Venemaa lähedust. Triloogia esimese osa tegevus algab 1859. aastal, seega loomulikult oli hirm, et kisub ehk ajalooõpikuks kätte.

Asjatu mure. Jah, uued teadmised ja justkui möödaminnes puistatud argised detailid igapäevaelust annavad tunnistust autori põhjalikust eeltööst (huvi teema vastu on tal isiklik, sest raamatu peategelane Brita Caisa on tema esivanem). Teisalt jookseb lugu hästi, kõik head eeldusedki selleks olemas: kange iseloomuga, sirgeselgne kaunis naine, kellel kätes jõud ja vägi, kuid kes ajastu kaanonite vastu eksinud, saades kaks last erinevate meestega, olemata abielus. Lugu algab kodukülast lahkumisega, pärast neljal nädalal kiriku häbipingis olemist. Trotsi on palju, sest:

"Ma sain vihaseks. Nii kirikuõpetaja peale kui ka mõne mehe peale, kes kirikupingil minu eest palvetas. Kui ma tean väga hästi, mida nad on üritanud, niipea kui on joonud ja päike ei paista. Seal nad istusid, nii süütud. Ja mina seisin püsti ja olin süüdi, ja ma sain vihaseks, sest keegi ei vastanud mu pilgule. Nad lasid mul seal ihuüksi seista."

Nüüd on Brita Caisa teel Pykeijä poole, kus veed peaks olema kala täis ja ehk mehekandidaategi:

"Tööd tehes kavatsen tutvuda vallaliste kaluritega. Uurida välja, kes püüab usinasti kala, kellel on võlgadeta paat, kes ei raiska kogu raha märjukese ja totruste peale, kellel on lehm ja hea lauluhääl ja ilus nuga. Kui ta on lisaks veel kena mees, võin temaga abielluda."

Naise ja suure armastuse lugu. Lühikesed, aga väga tugevad peatükid. Pikalt heietada oskab igaüks, aga katsu sa oma sõnum lühidalt ja selgelt ära öelda, Arvola oskab mu meelest. Nimesid on palju, nende kirjapilt varieerub (sellest ka järelsõnas). Palju on sõltumist hooajatöödest, ilmaoludest, sellest ka edasi-tagasi liikumised ja külge hakanud ja segunenud võõrad kombed. Erinevad uskumised ja rahvatarkus on veel omaette põnev teema siin. Lõngajupid, üle ukseläve astumine, maavaimudele pudru viimine, ristide tegemine jms.

Kuigi ajastu pole päris sama, geograafiline asukohtki mitte, siis minu jaoks viskas sisse kergelt kristiinalauritsatütrelikku õhustikku ja olles õrnas eas selle triloogiaga üles kasvanud, siis muidugi sobis "Nuga tulle" mulle hästi. Kahju vaid, et järgmisi osi kohe otsa ei saa lugeda.

Kogu raamatu kõige kuldsem mõte: "Inimene peab teadma, mida ta valib."

PS. Kveenidest ja külaskäigust sinna on teinud huvitava reisikirja Rein Sikk 2011. aastal:

https://epl.delfi.ee/artikkel/51297159/kveenid-kas-uus-voi-vana-rahvas-euroopa-kaardil

Sansibar, vol 5, Stone town

Et siis nagu pealinn või nii. Lennujaamast vähem kui 10 km, seepärast jäetaksegi see kas reisi algusesse või lõppu.

Mõnus niisama uidata ja kolada, soovi korral teha väikesed suveniiriostud kaasa. Turisti jaoks peamine elu vanalinna osas. See on hästi kitsaste tänavatega ja labürintlik. Autoga üldiselt ligi ei saa, roller ja mõnes kohas tuk-tuk. Kes rändab üüratu pagasiga, siis ei maksa muretseda - neid, kes väikese kopika eest su pagasit vedada tahavad, on lademes.

Kivilinnast rääkides on peamine teema uksed. On küll palju ja ilusaid. Tõsi, tulles Tallinna vanalinnast, siis muidugi on raske end lasta üllatada. 

Turg, katedraal, mošeed, vana saun jm tüüpiline turistikas. Kõik käe-jala juures vanalinnas. Ei pea näpuga kaardilt järge ajamagi, küllap sa juba komistad nende otsa. Sama Freddie Mercury kodumajaga. Mis, kusjuures, üllatuslikult ei olegi kohalike seas eriline asi, millega uhkeldada, sest noh, FM oli nagu ta oli ja moslemitel pole kerge nende teemadega. 

Hotelli soovitan siin võtta (merevaade on muidugi alati prioriteet number üks, aga kui pole enam saada või läheb eelarvest välja) sellise, millel on katuseterrass. See on nagu nii kivilinnalik, et teisiti ei saa. Lisaks on neil siis hommikusöögid alati seal ja uskuge mind, see vähene tuuleke, mis seal kuumas liigub, on igati tervitatav. Vaade võib olla nii ja naa. Meie terrassilt oli küll kaksiktornidega katedraal näha ja ma saan aru, et see on Kivilinna mõistes vau-vauu-vauuuu, aga njaah, muu on ikka selline nagu see on. 

                                                   

Rõdu eriti pruukimiseks ei ole, mulle tundub. See on küll maru pikk, aga no nii kitsas, et seal tuleb kõndida, külg ees. Rõdumööbel o n olemas, nähtav allolevalt pildilt. Iseenesest hirmus praktilised toolid, väga levinud siin. Käi kahest osast kokku, ei julge mürki võtta, aga võib olla koguni, et siin kinnitusvahendeid pole, selline nutikas konstrui. Tagumised rinnad peavad sellel istumiseks olema muidugi väiksemat sorti. Aga kui juba istuma saad ja mahud, siis on see päris stabiilne ja mugav. Kui nüüd meenutada mingi postitus tagasi, kuidas masaid rannas toetavad tagumendi peenikese puutoika najale ja suudavad sedasi paar tundi paigal seista, lausa tukkuda, siis on selline tool muidugi juba luksuse tipp.

                                                   

Võrreldes maa- ja turismipiirkondadega on siin kerjamist rohkem. Külje alla ujumist ka. Kerjustele raha anda ei tohi, ma tean, enamasti ei tee ka seda, aga üks siinne oli tõepoolest nii jube, et jah, ta sai. Sa näed ühel hetkel, et sa lihtsalt ei saa temast lahti. Ripub küünarnuki küljes, sülgab sulle näkku oma "sista-hangri-gimmi-dolla" ja surub nina alla oma mitu aastat kopitanud ja pleekinud vürtsipakke, mida sa ei tahaks tasuta ka mitte vastu võtta, siis ei saanud teisiti, kui tuli midagi anda. 

Ja nüüd meeldivam teema. Ma ei ole reisides ühegi linna kohta kohanud nii üksmeelset soovitust söömiseks kui siin - Lukmaan, vanalinna serval, kus eest veel autoteegi mööda läheb (kohe lõppeb ka). Tänavalt vaatad, et väike, madal ja pime kohake. Sees käib aga sihuke möll, et anna olla. Käivad nii kohalikud kui turistid. Ostavad kaasa ja söövad kohapeal. Läbi kahe korruse. Valdavalt kohalik köök. Teenindus toimib kiiresti ja nagu õlitatult, mis on siinmail haruldane. Portsud meeldivalt väikesed, seega põhjust tellida ja proovid erinevaid roogi. Hinnad üle mõistuse mõistlikud.

Darajani turg, Forodhani õhtune toiduturg mereäärses pargikeses, kindlus - kõik lühikese jalutuskäigu kaugusel.

Huumorivaeguse alla nad küll ei kannata, ma vaatan...

Aafrika on Aafrika, kuigi siin on see muidugi leebem. Meeldib. Kui miski hirmutab, siis on see hoopis H. hämmastavalt suur kohalolek. Praegu vaatan, et kui otsida, siis jah, meie meedias on sellest siiski kirjutatud ja kõneldud küll, ju pole minuni lihtsalt piisavalt jõudnud. Nii et seni kui teised suured vennad kemplevad siin pisku pärast, võtab H. sihikindlalt musta mandri üle. Kurja küll, jälle lõpetan vale noodiga :)

Sansibar, vol 4, väljasõidud

Nagu öeldud, põhimõtteliselt ei võtnud midagi. Merepealseid oleks rohkem ja pikemaid tahtnud, aga see sealne päike on päriselt päike - peaks vist enne kuu aega kohapeal nahka harjutama, alles siis julgeks pikemale tretile minna. Ma räägin k o o s päikesekaitsekreemiga naha harjutamisest, eks ole.

Muus osas on saarel levinud Jozani mets (näitavad mõnd pärdikut ja kedagi vist veel, rajake on laudtee, soovi korral vist supilauatad ka mangroovide vahel, ehk siis... njah), vürtsifarmituurid (nomaitia... jah, ma usun, et poleks nii veider kogemus kui omal ajal kakakohviga Balil, aga siiski...), meretripid (jaa!). Meresõite on mitmesuguseid, igasuguste alustega, kas mõnele saarekesele, sukelduma, snorgeldama, liivasaarele piknikule vms. Ehk siis peaks sul olema pigem huvi merel loksumise või veealuse maailma vastu, sest rangelt paadiretke sihtkoha mõttes pole asjal muidu jumet. Ja kuumus on jõhker.

Idakaldal olles käiakse snorgeldamas Mnemba saare juures (väidetavalt kuulub Bill Gatesile), saarele liiga lähedale ei tohi minna, paadimehed teavad end õigesse kaugusesse hoida. 

Kes luubiga vaatab, näeb siin Mnemba saart. Bill on paremalt kolmanda palmi all.

                                           

Kivilinnast käiakse massiliselt Changuu ehk vanglasaarel. Käisime ka. Esmalt rääkis hotellis vastav töötaja (kes seal klientidele ekskursioonide ja taksode korraldamisega tegeleb) meid peaaegu seina külge kinni. Ma ei andnud alla. Hullu päikese tõttu tahtsin selle ekskursioonitamise kuidagi lõdvemaks jätta, et ei peaks kohe otsustama ja ära maksma (kogemus on õpetanud, et ülehomse tripi ajaks võin ma olla põlenud ja villis, kõhutõvega potti kallistamas või kallab näiteks ladinal vihma - ilmselgelt on mul lõunamaadega palju ja valusaid kogemusi #minulõunamaa :)). 

Järgmisel päeval hotellist väljudes kleepis end üks tüüp külge, või noh, selle me hammustasime hiljem läbi, et ta kohe seal end meile kleepis, tegelikult märkasime teda hiljem, kui ta hakkas meile paadisõitu vanglasaarele pakkuma. Meie ei teadnud, aga ilmselgelt tema teadis, et me liigume sadama suunas. Ja kui juba merd märkasime, muutus me samm eriti otsustavalt kindlaks, no et lähme uurime sadamast, mis see paadisõit ka maksab. Olin kuulnud, et sadamas peaks paadimehe kuhjas olema. Aga meid jälitav tüüp muutus üha agressiivsemaks. Süsteem nii ongi, et klient on vaja ju kohe kätte saada, lased ta sadamasse, siis võtab juba otse kaptenilt sõidu. Sadamas sai ta T. kohe täitsa konksu otsa, mina marssisin tuimalt edasi, minu üksiolekut kasutas varmalt ära ühe paadi omanik, kes hakkas omakorda moosijuttu ajama. Ainult selle vahega, et tema oligi päriselt ka paadiomanik, mitte vahendaja, ja hind oli ka mõistlikum. Tunni pärast läksimegi.

Kui sind merele tõmbab, siis muidugi tore. Lihtsalt vanglasaare pärast ei ole sinna mõtet minna. Kihutad või loksud alla poole tunni saarele, seal randud ülejäänud rahvamassis kitsale liivaribale, plekid ühele suvalisele puu all istuvale tüübile 3 USDi ja siis paar meetrit eemal ametlikuma moega putkas 4 USDi järgmisele tüübile. Paadimehe märg unenägu on, et sa võtaksid tema nüüd giidiks (lisatasu eest ilmselt), me saatsime ta ära, et mine puhka väheke. Saart pole ollagi ja see vähenegi on kindla rajaga märgistatud, nii et ära sa ei eksi. Siis vaatad kilbusid, siis paari paabulindu. Kui sa oled alles paabulinnu ilust taevani lummatud, hüppab keegi kaustikuga ligi, kes arvab, et sa ju tahaksid veel raha ka annetada neile. Siis on mingi tühi hoone ja siis üks teine maja restorani ja väikese ajaloolise ülevaatega ja... ongi kõik. Ajaloo osa võid kodus ära lugeda või siis seal näitusel, selleks neid viletsapoolse ingliši oskusega tüüpe pole küll vaja kaasa jalutama. 

Kuni T. ujumas käis, püüdis kapitan mind jälle moosida, et lähme ikka edasi liivapangale ka. Et see maksab nii vähe juurde ja kõik need muud jutud. Ma saan ju aru, et see on tema töö ja leib, aga kui ma ikka ei suuda lauspäikese käes kõrbeda ja ega mul seal liivasaarekesel ju kuhugi varjuda ka ei ole, vaadata niisamuti mitte... no jah, siis edasi see rannal grillimise jutt, et teeb meile uhke söömaaja. Tänks djuud. Et lisaks kõrbemisele ja päikesepistele saan veel hamba all lobsterit ühes liivateradega ragistada :) No mis nauding see ikka nii väga on :) Järgmine argument - ujumine. Ja-jaa, ega siin kuskil mujal tõesti pole võimalik ujuda, et selleks just liivasaarele peab sõitma :) Pealegi, ma ei oska ujuda. 

Nii paistab Stone town merelt lähenedes. Tegelikult see ongi selline madalavõitu linnake.

                                                    

Siis on veel kivilinna giidiga jalutuskäik, mõnes külas külatuurid, merevetikakasvatus jms. Kivi otsas restoran ka.

Mägesid, orge, koskesid, vist ei ole :) Üks koobas suplemiseks küll on (ikka tasu eest). Maffia saar jms. Nii et ma ütleks, et kes tahab reisil olles programmi ja seda järgida, siis no on ju ikka miskit teha, aga kui ei taha, siis ega ka igav hakka. Ja kes tahab end ikka korralikumalt proovile panna, siis sellel tasuks Sansibar Mandri-Tansaaniaga ühildada. 

Sansibar, vol 3, Matemwe

Teada oli, et siin on veel vaiksem ja tühjem. Oli ka. Väga mõnus. Seitsme toaga itaallaste perehotell, otse rannas. 

Tagauksest väljudes on kohe selline madusid täis võpsik.

Külaelu, nagu ikka, on koondunud peamise magistraali äärde. Sellised väikesed, kandilised kuudikud, milles siis poed ja kohalike sööklad. Turisti kohtab neis vähem. Poekuudikud on kohati trellitatud, ei teagi, oleks seal siis mini vargusteoht või miski...

Rannas vaid üksikud müüjad ja masaid, aga mis peamine - võrreldes Pajega maru laisad. Suurema osa ajast kükitasid põõsa all päikese varjus, kella 16 paiku läksid liikvele, aga eriti ei tülitanud kedagi. No ja mingi 18 paiku on juba kottpime. Siin olid aktiivsemad müüginaised, kaubakotid pea peal. Nad on hästi välja koolitatud, nähtamatu piir hotelli territooriumiga, sellest üle ei astuta. Aga kui märkab, et jääd teda vaatama, siis hakkab sulle kasvõi 50 meetri pealt oma rätte ja hõlste demonstreerima. Lehvitab need kõik läbi, pool tundi, siis hakkab uuesti kokku lappama, pool tundi - nii see päev kulub.

Masaidel see kepp on ikka väga praktiline, ka tagumikutoena kasutusel. See pildil vasakul jalgadel terrass on mõeldud massaažiprotseduurideks. Väga mõistlik, tuleb möönda. Enamasti on sellistes paikades massaažid lahendatud kahel moel - see toimub kas kuskil rannast eemal hämaras, kinnises ja umbses ruumis või siis otse rannal, kus möödujad ja lagipähe kõrvetav päike oma töö teevad. Siin on aga just parasjagu eraldatud (kui klient laual, siis käivad "kangasseinad" alla), aga samas käib ikka õhk ja meretuuleke läbi. 

 

Rannaelu, mis enamasti mulle igav tundunud, Sansibaril hakkas täitsa meeldima. Küllap seepärast, et siin pole rand vaid turisti päralt. Turisti on muidugi, aga ka kohalike elu käib rannal. Kalapaadid ja -mehed. Või näiteks õhtune guljaanie, ses mõttes väga slaavlaste ja itaallaste moodi. Kui päike madalal ja enam ei grilli, aga veel pole ka pime, siis voolavad kohalikud randa. Eriti naised ja lapsed. Kõik on end lille löönud. Hästi ilus ja värviline vaatepilt, mida paraku pildistada (telefoniga) suurt ei õnnestu. Pildistamist väga ei taheta, vähemalt tasuta mitte, kaugelt ja poolsalaja miskit saab ikka teha. 

Kottpimedas rannas liikuda ei olnud väga hea tunne. Tõsi, selle eest ka hoiatatakse (aga ega ma enamasti ju usu). Pajes ei tundnud seda, aga siin oli veidi ebamugav. 

See suahiili ja itaalia kombo hotellis oli omamoodi äge, aju pidevalt lühises. Roomast pärit hotelli pidav vanapaar suhtles omavahel muidugi itaalia keeles, lisaks astus nende juurest läbi teisi saarel viibivaid itaallasi, ja külas olid lapsed ja lapselaps. Nii et korralik Itaalia vaib. Ja nii juba 13 aastat.

See tuba võib ju piltidel talutav välja näha, aga tegelikult on ikka üks tume ja pime urgas. Ilmselt vihmastel päevadel ka lõhnab vastavalt, me nägime vaid ühte vihmasahmakat. Perenaine armastab tiluliluga ka üle kuhjata. Muidu jah, püüdlik värk. Toas on eraldi olemas rannakotid, lehvikud jm kraam randa minekuks. Sääsevõrku ei pea ise kokku-lahti lappama, vaid seda käib mitu korda päevas teenija tegemas. Sina istud õhtul kella 20-21 paiku õhtusöögilauas ja sel ajal käiakse toast läbi: sääsevõrk tehakse lahti (igaks juhuks vist lastakse vussu ka, et pahalased minema peletada), tekiserv käänatakse nõnda, et sul oleks mugav voodisse pugeda, tuuakse värske joogivesi, timmitakse konditsioneer, et sul oleks hea jahedasse tuppa tulla. Mingid asjad toimisid jah kenasti. 

             

Kuna see on kõrvaline koht (mööda randa liikudes lõpuks ikka jõuab teiste rannabaaride ja -kohvikuteni, aga on üksjagu maad), siis võtsime hotelli õhtusöögid. Need olid fiks.menüüga neljakäigulised ja otse loomulikult kantud Itaaliast :) Esmapilgul võiks ju mõne roa peale muiata, aga kui meenutada, et oled ikkagi Aafrikas ja köögis seisab pliidi juures pigimust mees, siis saad aru küll, millist tööd ja vaeva on nõudnud pererahvalt itaalia köögi juurutamine :) Pasta oli igatahes al dente. Mustale mandrile mitteomaselt käis õhtusöök nagu kellavärk.

Tõsi, üks õhtu oli mingi jama. Rahvas lauas, esimene käik söödud, teist ei tule. Pererahva lauas oli tol õhtul palju siblimist, kokk küll üritas seal käia, aga ei pääsenud löögile. Kui siis viimaks jõudis vabanenud peremeheni, hüppas see püsti ja liikus oma haige puusa kohta enneolematult kiiresti enda eluruumidesse. Seejärel liikus laudade vahelt köögi poole, hoides hellalt rinnal Parmigiano Reggiano kamakat. Ise viskas meile veel nalja, et nüüd te teate, kus ma seda peidan, ikka enda ihule ligidal. 

kalapäeva õhtusöök, seitsmest kassist neli on leidnud kõige vähem kasse armastava inimese :)

Teenindajad olid välja õpetatud korralikult. Nii korralikult, et need mõjusid kui kõnerobotid - monotoonsed, sõnu ühes jorus vuristades ning ainult ettenähtud vastustega leppides. Kui ütlesid midagi programmivälist, siis ega nad muhvigi aru saanud :) Lubasin koju naastes hakata Tõnisele ka söögiajal selja tagant ootamatult juurde hüppama ja vuristama ma-loodan-et-sulle-maitseb-toit? Ja kui ta vaevu jõuab ehmatusest toibuda ja midagi umbmäärast täissuuga vastu pomiseda, siis vuristan naudi-oma-toitu.

Üks sitikmust teenindaja oli suisa nii tark, et hakkas meile õpetama, kuidas nende menüüs olevat pizza´t peaks hääldama. Põhimõtteliselt kõlas see nagu "pissa", s selline teravamapoolne.

Randa mööda edasi minnes leidsime ka ühe ungarlanna, kes end siinkandis sisse seadnud, nüüd peab rannakohvikut. Kinnisvara soetamise isu läks küll üle, tülikam kui nii mõneski muus paigas. Kohvikus road oli üsna läänelikult serveeritud ja maitsvad, samas on mul kahtlus, et ühe kergemat sorti kõhutõve ma just siit üles korjasin.

Ah jaa, kui midagi on Sansibaril süües hästi, siis on see avokaado. Avokaadoga salatid näiteks, levinuim on tomatiga kooslus (miks ma pole ise selle peale tulnud? kaks lemmikut koos ühel taldrikul), ent ka mangoga, meloniga... Enamasti tahaksid nad küll ka sibulat ja rohelist paprikat sinna juurde surada, aga nad ei pöörita ka silmi, kui palud selle ära jätta.

Öömaja raamatukogust ka pilt. Eestikeelne oli siin vaid üks raamat, Kätlin&Arno olid kinkinud pererahvale Eesti-teemalise kinkeraamatu.

Sansibar, vol 2, Paje

Idarannikul, rannarajoon, veidi hipilik, palju lohesurfareid. Ilmselt ka veidi ööelu, igatahes mingitel hilisõhtutel ja öödel tümakat kostab. Ja kui lõppeb muss, siis hakkavad kuked kirema (enne valget) ja palvekutse mošeest (tohutult meeldib mulle, päriselt, kuigi sageli kohtab hotellide arvustustes just kurtmist selle üle). Ranna esimene, äärmisel juhul teine liin, okei ja puhas, edasi on... noh Aafrika. Samas hirmus põnev. Kõik muudkui tervitavad (jambo!). Üldiselt on see süütu värk. Kerjamist või pealesunnitult teejuhatamist (ja vastavalt jootraha ootamist) on siin vähe. Külas liikudes hakkab silma vaid üks lastekamp, kes tõesti absoluutselt iga jumala kord katsetab. Sellised 4-6aastased, seisavad risti sulle ette, midagi räägivad oma keeles, aga kehakeel on ka selgeks õpitud, näitavad suu peale söömisliigutust. 

Valuutavahetuspunkt

Prügi jm jama on palju, ilmselt seepärast ka meeletult vareseid. Paje meenubki mulle nüüd peamiselt vareste kraaksumise kaudu.

Ühelpool hotelli väravat...

... ja teiselpool väravat.

Elu käib rannas. No miks mitte, kui see on nii lai ja ilus, eks. Tõsi, tõusud-mõõnad, nendega tuleb arvestada. Rannas saad kõik vajaliku endale orgunnitud. Nimeta vaid! Taksot, ekskursioone, rahavahetust, kulinaid jne. Ja kui ei nimeta ise, siis küll müügimehed su leiavad. Eriti esimestel päevadel, kui oled ilmselgelt valge ja uus. Näod jäävad neile hästi meelde, seega mida kauem oled olnud, seda vähem tüütavad. Esimesed päevad on küll hullud, nagu kaarnad kallal. Kui T. käib ujumas, siis lähen seisan vees, sinna nad järgi ei tule :) Vesi, muide, on reaalselt soojem kui vannivesi. Seda õnne, et saan minna puusani vette, ennast n-ö aegamööda harjutamata, olen elus vähe tunda saanud (kahel korral Soonlepas, üks kord Noronhal). 

Paljud rannas toimetavad müügimehed on masaid. Pikad, nõtked, oma kenades ürpides, pika peenikese kepiga, turuvarblase kotis siis kogu müügikraam. 

Hinnanäiteid (detsember 2023). 20 000 TZS on ca 7,20 EUR

Ilmselt on kuskil olemas ka need suured kuulsad ketihotellid, aga valdavalt siiski väiksemad. Pajes juhtusime türklaste peetavasse. Nendega ei suhestu kuidagi, nad vist isegi enamasti ei tereta külastajaid. Teenindajad on kohalikud, nendel on "õiged" laused kõik kenasti pähe õpitud, tuleb nagu maki pealt. Moor tossutab kogu aeg suitsetada, muidu siinmail väga suitsuhaisu ei tunne.

Väga puhas ja korralik öömaja. Koristamine toimib nagu nöörimööda, jälgivad täpselt, millal oled hommikust söömas, sel ajal teevad toa ära. 

Randa peab sadakond meetrit jalutama, selline varjuline rajake (raja ääres jõusaal ka :)):