Mulle meeldib, et Kairi raamatutes on olulisel kohal:
- kokkupuutepunktid päris eluga, mitte ainult roosa ila, pardon my french,
- samas kohati kerge vindi ülekeeramine, nt riidekoi, kes tegelikkuses teeb päris suurt kahju, muudetakse lugejale täitsa sümpaatseks ("See oli de-gus-teerimine."). Ja viimane, ent mitte vähem tähtsam...
- need kannavad oma ajastu pitserit. Täna on igal teisel eestlasel seljas pusa oma koduküla, -asumi või -saare kirjaga, mõne aja pärast kaob see möödanikku, aga Kiludiskot lugedes saame nostalgiliselt kaasa noogutada või lapselapsele hariva loengu sel teemal pidada. Või kasvõi seesamune talisuplemine, tont seda teab, kauaks seegi moeröögatus püsima jääb (ma olen nii vana, et saan öelda, et kunagi kukkusid järsku kõik noored ja vanad keppidega kõndima, sest just see pidavat imesid tegema, täna kui sageli te terviserajal (kus ma ei käi, sest #sportonsaatanast) näete kedagi keppidega vehkimas?) Sedasorti detailide kasutamine lastekraamis on mu lemmik.
Roki edasi, Kairi!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar