Kaheksas elu. Brilkale. I / Haratischwili

 Kui jaan üle elatud, andusin häbi tundmata paariks päevaks lugemisorgiale. Mis nii viga seda teha, kui raamatust jagub koguni kolmeks päevaks. Mastaapne mitme põlvkonna lugu, kus meisterliku jutustamisoskusega harutatakse lahti võrdselt nii Gruusia eelmise sajandi ajalugu kui ka ühe suguvõsa tõuse ja languseid. 

Ja kuigi ma usun, et see sobib pigem naistele ja pigem noorematele või keskealistele, siis ei, see ei ole siiski imal naistekas. Samas elu traagilised käänakud ja sõjakirjeldused on edasi antud kuidagi nii, et kannatab kenasti suviseks põõsaaluseks lugemiseks kasutada. Seda ilmselt põhjusel, et autor on siin selgelt vahendaja rollis - 1983. aastal sündinud Haratischwili ei jutusta ju enda kaasajast ja lisaks on ta suurema osa elust elanud Saksamaal, mis annab omamoodi eemalt vaataja meeleolu, kergelt lääneliku tunnetuse (tõsi, viimane toob sisse ka mõned moodsad elemendid, mis viimase aja romaanides möödapääsmatud, ent ma kinnitan, need ei ole üleliia esil, vähemasti mitte esimeses osas, aga ma ei imestaks, kui teises osas oleks tasakaal juba rohkem kaldu, saame näha).

Igatahes lippas üllatavalt hästi ja teine osa võiks juba hakata trükikotta liikuma.

Hea karjane / Raud

 Segasel ajal segases maailmas üks rahulik ja turvaline kulgemine. Vererõhku ei tõsta, hulluste ja moeröögatustega kaasa ei jookse. Silme ette tuleb hoopis hämaras köögis pliidi ees pingil istumine ja lugude vestmine. Lugusid on päris vanu ja ka täitsa uusi, ühiseks nimetajaks loomad. Vahejuhtumid on anuraualikult südamlikud, ent kohati ka kergelt õpetliku sõrmeviibutusega.

Ja kuigi kaanel kisuvad meeleolud kangesti lumiseks, siis ma ei tea, kuidagi hästi passis ka suvesse.

Hea ja tugev tunne on lugemise lõpetuseks kindlustatud.

King Kongi teooria / Despentes

 Lilli ja liblikaid siin pildil ei ole. Raamatus ka mitte.

On Despentes (Vernon Subutexi triloogia autor, kui sa tahad rohkem vihjeid), kes räägib suu puhtaks. 

Naistest ja meestest.

Ohvriks olemisest. (Vahetus)kaubast.

Süütundest.

Ka enda minevikust.

Originaalis ilmus 2006. aastal, seega mõtteainet teemal eile vs. täna on üksjagu.

Kopenhaageni triloogia / Ditlevsen

Selline elu... ja veel enam, oskus sellest kirjutada moel, et seda on ka järgmisel sajandil võimalik naudinguga lugeda. Lisaks naudingule leiab lugeja siit põnevust, kurbust, hämmingut... Ja ausust, lademes valusat ausust. Täna me oleme harjunud omaeluloolise kirjandusega, ent 1960-70ndatel ei olnud see veel normiks, seega ei ole ilmselt võimalik lõpuni mõista tolleaegse auditooriumi vastuvõttu.

Kui ma esiotsa pelgasin, et vahetult enne loetud "Lapsepõlve tänav" ehk teravalt segama hakkab, siis nüüd võin öelda, et seda ei juhtunud. Muidugi tulevad nii mõnedki tegelased ja seigad tuttavad ette, aga palju on ka uut. Mis ongi tuttav, siis, vastupidi, on huvitav jälgida tegelikkuse ja kirjanduse vahekorda ja millised moonutused aset leiavad. Samaks jääb aga igatahes see, et tähtis on ä r a. Minna ära, saada välja töölisagulist, kitsikusest, tegeleda loominguga, kohati vahendeid valimata. Eks sealt tuleb ka see oma elu keeruliseks elamine. Tahaks küll öelda, et elu nautimine ja täiel rinnal elamine, aga ülekaalus oli lõpuks ikkagi keeruliseks elamine. Iga eelmine suhe lõppes alles siis, kui järgmisega oli juba kõvasti laamendatud. Ükski abielu lõpp ei olnud tal rahumeelne (kuigi võib ju vastu vaielda, et see ei saagi kunagi seda olla :)) ja kuna Ditlevsen jäi "paljalt tuuletõmbest rasedaks", siis tuleb kõigile neile komplitseeritud suhetele lisada veel ka rasedused ja abordid. Abordiga seonduv on siin muidugi omaette klass, sama hull kui sõltuvusega seotud peatükid. Tuletame meelde, et "Sõltuvus" ilmus 1971. aastal ja ma tõepoolest ei imesta, et ilmumisjärgsel õhtul tänavad inimestest hõredaks jäid.

Õhku jääb ka küsimus kuidas üldse hoida suhteid, kui sa kogu aeg kirjutad või oled rase...

Ja ma ei saa jätta mainimata, et kujundus on lihtsalt imeline! Eiko Ojala käekiri on nii ilmeksimatu, see napp stiil, mis tekstist olulised detailid sulle lihtsalt ja selgelt ära jutustab.

Tänavuste lugemiselamuste esikümme täitub jõudsalt, seda ma ütlen.

 

Kiludisko / Look

Mulle meeldib, et Kairi raamatutes on olulisel kohal:

- kokkupuutepunktid päris eluga, mitte ainult roosa ila, pardon my french, 

- samas kohati kerge vindi ülekeeramine, nt riidekoi, kes tegelikkuses teeb päris suurt kahju, muudetakse lugejale täitsa sümpaatseks ("See oli de-gus-teerimine."). Ja viimane, ent mitte vähem tähtsam... 

- need kannavad oma ajastu pitserit. Täna on igal teisel eestlasel seljas pusa oma koduküla, -asumi või -saare kirjaga, mõne aja pärast kaob see möödanikku, aga Kiludiskot lugedes saame nostalgiliselt kaasa noogutada või lapselapsele hariva loengu sel teemal pidada. Või kasvõi seesamune talisuplemine, tont seda teab, kauaks seegi moeröögatus püsima jääb (ma olen nii vana, et saan öelda, et kunagi kukkusid järsku kõik noored ja vanad keppidega kõndima, sest just see pidavat imesid tegema, täna kui sageli te terviserajal (kus ma ei käi, sest #sportonsaatanast) näete kedagi keppidega vehkimas?) Sedasorti detailide kasutamine lastekraamis on mu lemmik.

Roki edasi, Kairi!

Ptasiendi lugu / Burnet

 

Lapsepõlve tänav / Ditlevsen

Resümee: Sa võid küll saada tänavalt välja, aga tänavat sinust välja ei saa mitte kunagi.

Mõnes mõttes võiks tõmmata paralleele "Palermovej ülemlauluga" - tüdruku/neiu/noore naise kujunemislugu Kopenhaagenis eelmisel sajandil, pagan küll, isegi peategelase nimi on põhimõtteliselt sama. "Lapsepõlve tänava" tegevus toimub, tõsi küll, 1930ndatel (ilmunud on see 1943), seega ootuspäraselt aeglasema kulgemisega, hellad teemad õrnalt sordiini all, aga magusvalus igatsus, püüd millegi/kellegi suunas, armastusevajadus, see on sama. Ja kui ajastu peale mõelda, siis ikka väga julge raamat. Algusotsas oli teatavaid sarnasusi ka huumoritajus, hiljem jäi nalja juba vähemaks...

Lugesin seda Ditlevseni kuulsaimat teost loomulikult äsja eesti keeles ilmunud "Kopenhaageni triloogia" pärast, hetkel olen küll veidi mures, et see võis vale samm olla, sest ilmselt on mõlemas raamatus palju kattuvusi, aga no eks ma tulen toime. Ja kuna ta on olnud ikkagi neli korda abielus ja olnud ka oma loomingus pikalt teel surma ja suitsiidi poole, siis ehk tuleb lapsepõlvele ja noorusajale uues raamatus teatav täiendus. 

Miks ma seda varem lugenud ei ole? Kahtlustan, et jälle see vana esikaane kujunduse teema, nii valedele jälgedele juhatav, nii peletav, kahju...

Palermovej ülemlaul / Bjergfeldt

Mida sa ootaksid raamatust, kus peategelase pere ja lähikondsete hulgas on näiteks:

poolekssaetud tsirkuseprintsessist vanaema Varinka, kelle spetsialiteet on pargipartidest supp, meelisajaviide koerte võiduajamine, igal võimalusel turaka tagumine, rääkimata Armeenia brändist ja tšifiirist ja sigaritest ja konjakilaigulisest koer Igorist;

postituvide spetsialistist isa Rootsi kaljusaarelt ja SASi stjuardessist ema, kelle nõrkuseks hommikuni lokaalides mambotada, tennist taguda ja Magasinist uusi öökreeme osta;

suurepärase lauluande ja mesilokkidega kaksikõde Olga ja vanem õde Filippa, kellele "ei pääse hästi ligi. Teatud ruumid tema ajus on pimendatud. Tube ei ole viimasel ajal kasutatud, aga kui ukselingist haarata, võib kuulda kurge plaginal õhku tõusmas. Kui põlvili laskuda ja läbi lukuaugu vaadata, on aimamisi paista siledat mööblit tumedas ruumis." (see imeline iseloomustus, muide, käib tema puude kohta); 

naabrite väga katkises peres on tüdrukute truu sõber Johan, kellel on hauakaevajast isa dipsomaania tõttu puuviljafoobia, ent ühtlasi piiritu kirg Šoti järvekoletise vastu, poolkuusilmadega õde Vibeke ja kirikulaule armastav "trammijalaga" ema Grethe?

Küllap sa aimad, mida oodata, ja ma kinnitan, seda sa ka saad.

Ja kui siia lisada veel kaksikuid läbi elu saatnud Saalomoni ülemlaul, mis paneb neid õige õrnast east alates püüdlema Sajandi Armastuse poole (selle hulka kuulub teatavatel nädalapäevadel kirikus laulatustel kontvõõraks käimine, Bianka Pruutkleitide poe akna taga, nina lömmis vastu klaasi, kleitide vaatamine ja veel nii mõnigi kahtlasevõitu katsetus...), siis seikluseid jagub. Elu muidugi näitab, et selle ülemlauluni on nii pagana pikk maa minna...

Minu tänavuse esiviisiku kindel pretendent (ma tean, kui ohtlik on selliseid väited pilduda juunikuu esimestel päevadel, ent selle riski ma võtan). Saab nutta, saab naerda.

PS. Mul on tunne, et Varinka vääriks omaette raamatut.

Marsi kroonikad / Bradbury

 Kuigi selle võlu mu jaoks oli rohkem valusates filosoofilistes mõtisklustes inimkonna kui sellise üle, siis tsitaat siia tuleb õrnalt huumorivarjundiga.

"Ja teatud majadest võis kuulda kirjutusmasina klõbinat - kirjanik töötas, või sule krabinat - luuletaja töötas, või üldse mitte mingit häält - endine rannikul logelev valge asunik töötamas."

Mul on tõesti rõõm, et see raamat  sel veidral moel mu lugemislauale (ja sõrmeotstesse, kui täpne olla) sattus.