Selline elu... ja veel enam, oskus sellest kirjutada moel, et seda on ka järgmisel sajandil võimalik naudinguga lugeda. Lisaks naudingule leiab lugeja siit põnevust, kurbust, hämmingut... Ja ausust, lademes valusat ausust. Täna me oleme harjunud omaeluloolise kirjandusega, ent 1960-70ndatel ei olnud see veel normiks, seega ei ole ilmselt võimalik lõpuni mõista tolleaegse auditooriumi vastuvõttu.
Kui ma esiotsa pelgasin, et vahetult enne loetud "Lapsepõlve tänav" ehk teravalt segama hakkab, siis nüüd võin öelda, et seda ei juhtunud. Muidugi tulevad nii mõnedki tegelased ja seigad tuttavad ette, aga palju on ka uut. Mis ongi tuttav, siis, vastupidi, on huvitav jälgida tegelikkuse ja kirjanduse vahekorda ja millised moonutused aset leiavad. Samaks jääb aga igatahes see, et tähtis on ä r a. Minna ära, saada välja töölisagulist, kitsikusest, tegeleda loominguga, kohati vahendeid valimata. Eks sealt tuleb ka see oma elu keeruliseks elamine. Tahaks küll öelda, et elu nautimine ja täiel rinnal elamine, aga ülekaalus oli lõpuks ikkagi keeruliseks elamine. Iga eelmine suhe lõppes alles siis, kui järgmisega oli juba kõvasti laamendatud. Ükski abielu lõpp ei olnud tal rahumeelne (kuigi võib ju vastu vaielda, et see ei saagi kunagi seda olla :)) ja kuna Ditlevsen jäi "paljalt tuuletõmbest rasedaks", siis tuleb kõigile neile komplitseeritud suhetele lisada veel ka rasedused ja abordid. Abordiga seonduv on siin muidugi omaette klass, sama hull kui sõltuvusega seotud peatükid. Tuletame meelde, et "Sõltuvus" ilmus 1971. aastal ja ma tõepoolest ei imesta, et ilmumisjärgsel õhtul tänavad inimestest hõredaks jäid.
Õhku jääb ka küsimus kuidas üldse hoida suhteid, kui sa kogu aeg kirjutad või oled rase...
Ja ma ei saa jätta mainimata, et kujundus on lihtsalt imeline! Eiko Ojala käekiri on nii ilmeksimatu, see napp stiil, mis tekstist olulised detailid sulle lihtsalt ja selgelt ära jutustab.
Tänavuste lugemiselamuste esikümme täitub jõudsalt, seda ma ütlen.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar