Juss ja vennad / Mait Vaik

 

Soovitada ei julge ega oska kellelegi. Raamat on kohati raju, kohati üle võlli sürr, ropu sõnakasutusega, valdavalt hullust maaelust (millele innukalt kaasa noogutan, sest just nii ma seda maaelu mäletan), aga mulle meeldis.

Kolm venda ja nende sõgedad noorusaja teod; talupidajast ja kogukonna eestvedajast isa, kes siis poegadega hädas nagu mustlane mädas, põlvkondadevahelised arveteklaarimised, külajoodikud, kohalik konstaabel, veterinaar, sulane, kes õpib usuteadust jne, jne.

PS. Lugemine omal vastutusel!

PPS. Juuresolev tsitaat on keskmise vennakse arutlus Jussi imestuse peale, et miks külapoes üldse neid eneseabiraamatuid müüakse, kui maainimesed niigi tervislikult ja üheskoos loodusega elavad 🤔

"See, et inimesed värskes õhus viibivad, ei tähenda kindlasti seda, et nad ennast muidu ei tapaks, joomisest ma parem ei räägi, aga see peenarde vahel küürutamine ja endale pidevalt jalga, kätte saagimine, kirvega näppude otsast löömine, jalgrattaga lõputud kukkumised, katuseparandamine, mis lõppeb selgroovigastuse või vähemalt luumurruga; see, et ka kõige karmima pakasega, sellisega, kus kusi enne maapinnani jõudmist ära jäätub, tuleb maainimestel veel õues kuskil kastis sittuda, iga teine on borrelioosihaige, mida keegi isegi ei märka, ainult linnavurled käivad sellega arsti juures, kõik on jäänud elus vähemalt korra mingi masina vahele, hanguga ribidesse saanud, üle lõkke hüpates ennast ära põletanud - rääkimata nendest kordadest, millal kerisele kukuti -, madalate aidauste vastu oma pea ära peksnud, väikelastel on pidev oht kuhugi tiiki, lahtisesse kaevu või allikasse uppuda, kärntõves koduloomad käivad ringi, nagu oleks see sügisene karvavahetus, ja kui mõni metsloom marutaudi ei põe, on see küll loomaaiast äsja plehku pannud."

Minu Holland / Meelike Eenpuu-Villup

See on raamat, mida alustades hinga korraks sügavalt sisse (võid appi võtta ka gongid või šamaanitrummid, või mis sul paremini oma argisest kestast väljuda aitab, no ja ants avitab ka alati)... ja siis küta minema. "Minu..." sarjas on vist nibin-nabin 170 raamatut peagi ja seega on igati tervitatav, kui raamat on autori nägu. See on. Kohe täienisti. 

Olles tavapärasest ehk kõnekeelsem, hakitum, ekstaatilisem, eneseiroonilisem, filtrita, lahkab autor samas armutult Hollandit ja hollandlasi. Ja mina, tundmata küll Hollandit, kahtlustan, et vajutab siiski päris õigetele valupunktidele, sest nagu selgub, on Hollandil ja Taanil hämmastavalt palju sarnast. Olgu selleks privaatsusvajaduse kohatine puudumine (kardinad on nõrkadele!), mõned toiduteemad, jalgrattaarmastus, vihm, keel, teatud asjade topelt ostmine... "Me oleme nii sallivad, aga sa, sisseränannu, ära liiga lähedale trügi"-mentaliteet sarnaneb samuti taanlastega. Aidatakse jõudumööda, teoorias on suisa ideaalilähedane kõik, aga omaks ei võeta; kohalikku keelt õppimata jääb betoonsein ikkagi omade ja võõraste vahele. Vahel näikse, et eestlased oma kodus on ainsad sõgedalt usinad, kes koogutavad ja lömitavad võõra ees. 

Kuna autor on "kõige vaesem inimese, keda ta Hollandis teab", siis saab lugeja eriti värvika rännaku. Näiteks juba tema elukoht - olge lahked, sutike kahtlasevõitu piirkonna sotsiaalkorter. Või töökohad - olge lahked, tasuta ajalehe kojukanne, kontorite ja kodude koristamine (see oli täielik kompu osa, tõmban taas paralleele "Minu Taaniga"), hindude söögikoht, kool jms.

Hollandlaste mõned kiiksud veel: kellelegi külla niisama ei kakerdata, kui ka (eelneval kokkuleppel) minnakse, siis suure tõenäosusega saad mingi joogi ja küpsiku (küll nii oleks lihtne külalisi vastu võtta), enda juures ööbimist – isegi omadele – naljalt ei pakuta, lähed samas linnas hotelli. Küllaminekuga meenub mulle veel, et kas mitte "Minu Amsterdamis" ei olnud juttu sellest, et kui oledki saanud kutse õhtusöögile, siis eelnevalt helistab võõrustaja sulle ja uurib, et mitu kartulit sa sööd :) Väga külaskäimise-kesksed näited said nüüd... teisest ooperist näiteks, et "EMOsse Hollandis ise pöörduda ei saa, olgu pähe või kirves kinni löödud." Ei, väga lahedad tüübid, miskit pole öelda.  

Ah jaa, kes armastavad selle sarja ämmalugusid, siis siin on teile tõeline maiuspala - siinne ämm teeb kaarega ära kunagisele Ameerika-raamatu ämmale. Kahjuks jäi ta poole raamatu pealt tagaplaanile (äkki said suhted korda? kurb).

Mul on viimasel ajal olnud sellised kurvad ja raskemapoolsed lugemised, üleüldine olukord muserdab nagunii, seega midagi sellist oligi tarvis.

PS. Sinna lipumasti otsa võite Hollandi lipu ise juurde mõelda, selgub, et saatkond on kolinud ja ma ronisin absoluutselt asjata Toompeale, ja kuna Maakri tänav on äärmiselt ebaseksikas, siis ma tõepoolest ei hakanud sinna vantsima.

Teoreem

 Märtsis lavastajaauhinda ("Melanhoolia") eest vastu võttes avaldas Ulfsak Postimehe intekas lootust, et järgmise lavastusega seda auhinda ära ei võetaks. Karta oli, et see polnud suusoojaks öeldud ja et miskit vägevat tulemas on.

Nii oligi.

Algas kõik muidugi pehmelt ja malbelt... näitlejad lavaserval, käeulatuses jalgu kõlgutamas ja sulle rääkimas, mis ja miks ja milleks. Hästi turvaline. 

Edasi tõmmati saag käima. 

Tagantpoolt kostis paaril korral hämmeldunud "issand". 

Ma mõtlen, et see võib Draamateatri publiku jaoks väheke too much olla, Von Krahlis käija hõõrub rõõmsalt käsi ja õhkab "andke veel!". No ei tea, vaatame. Hetkel näikse pileteid täitsa hästi veel saadaval olevat. 

Kuldne kroon / Luik

 Viivi Luik on kirja pannud mälestusi ja kohtumisi tuntud kultuuritegelastega, kes meie seast lahkunud - Artur Alliksaar, Lennart Meri, Ene Mihkelson, Jaan Kaplinski, Vello Salo, Juhan Viiding, Marju Lepajõe jt. 

Suuremalt jaolt tore ja meeldiv lugemine. Kergelt viskab sisse "Varjuteatri" vaibi, aga sellega peaks me olema tänaseks juba harjunud. 

Tõhususe sümfoonia

 Renate Keerdist ei olnud ma enne vabariigi aastapäeva vastuvõtu kontsertlavastust suurt teadlik. Nime olin vist kuulnud, tegemistest ei olnud teadlik. Aga see veebruarikuine lavastus oli vist esmakordselt mu jaoks selline, mille peale ütlesin mõttes vau ja nentisin, et selle vaataks nüüd teist korda ka üle. Nii et kui tulid kuuldused tema autorilavastusest Linnateatris (millele vist kuni üsna viimase tunnini polnud nimegi pandud - hirmus hea viis lavastaja nime kinnistamiseks inimeste mälus; millele sul sel kevadel veel pileteid võetud on? - noh, sellele Renate Keerdi lavastusele; ja nii on siin juba pool kevadet räägitud:)), siis tuli võtta risk.

Kas risk õigustas end? Nii ja naa. Ma jäin pigem rahule. Mulle on alati meeldinud, kui laval näitlejate füüsilisi piire kombatakse. No et siis nagu tunned, et oled piletiraha eest midagi saanud, kui Mart Toome peab süles keerutama Reemanni. Või kui näitlejad peavad üsna lühikese aja jooksul istmeridade vahel suutma riideid vahetada, laval istuva publiku silmale märkamatuks jäädes, eks ole. Või siis selle üüratu tekkide hulga rõdult alla loopimine (Mikk Jürjens oli selles kohati nii osav, et kui ma peaksin taas hakkama suuremalt puhkemaja pidama ja tal suviti igav on, siis ta võib tulla ööbijatele voodeid üles tegema).

Mõni stseen ehk jäi veidi venima ja see ei olnud selline tempo mahavõtmine, mis annaks sulle mõtlemiseks õhku ja ruumi, vaid pigem ikka uinutas. Üks meesterahvas mu kõrval vaatas aina kella. Kuskilt kostis kärsitut puhisemist. Samas sattus publikusse ka mingi hüperaktiivne naerulind, kelle jaoks oli iga paari minuti tagant midagi enneolematult naljakat, mõjus nagu ameerikalik stuudionaer üheksakümnendatel. Nii et oli kõike. Võib-olla vanatädi Salmet ma sellele etendusele ei söandaks saata, aga mõne julgema ja mängulisema kodaniku võiks teatriuksest sisse lõkata küll.

PS. Muide, hetk tagasi vaatasin, et sellele on isegi pileteid veel saada.

Suur võluvägi / Gilbert

 Elizabeth Gilbert (jaa-jaa, seesama Gilbert) räägib loovusest ja sellega seonduvast. Hästi lihtsad käibetõed, lihtsalt ta on sõnastanud selle, millele ise aeg-ajalt oled mõelnud, aga pole seda must valgel kirja pannud. Kõik need hirmud, inspiratsioon ja ideed ja töö ja vaev ja valu ja lõbu ja... no nagu see loomine ju on :) Sekka mõned elulised näited ja enda kogemused.

Kui sa kulged parajasti edu laineharjal, siis tundub selle lugemine ehk veidi naiivne, kui on mõõn, siis on korraks tore lugeda ja end üles kloppida.

JKKK /Kaplinski + Kõusaar

 Kirjavahetustega ja päevikukannetega on kord nii, kord naa. Seekord oli hästi, isegi väga hästi. Kuidagi kohe istus, venitasin lugemist aeglasemaks. Tegelikult oli laual keerulisi ja raskeid teemasid, ilmselt sellest ka mõõdukus annustamisel.

Mõneti ju oli lugemine ka lootusrikas - meenutades 2007. aasta murekohti (islam, muslimid valgumas siia), võime täna nentida, et kõik on mööduv. Teisalt, mastaapsem probleem pole kuhugi kadunud, eskaleerub vaid jõudsalt. 

Kirjavahetus ei ole vaid poliitikast ja ühiskonnas toimuvast üldisemalt, on ka kirjandusest, filmidest, reisidest, kirjutamisest ja kirjutajate endi elus toimuvast. Nagu ka aimata võis, tähendab see, et Kaplinskil keeleteemad ja tervis, Kõusaarel see vastik filmijama ja põgusalt eraelulist paika loksutamist (ilmselt lihtsalt puudutas mind ja tuli midagi tuttavat ette enda kahekümnendate eluaastate algusest).

Oleks vaid meil kõigil see tark ja elukogenud (kirja)sõber tagataskus, see on suur õnn.

Teatrijutud

 Kui juba need aasta esimese otsa loetud raamatud said siia üles reastatud, siis saagu ka need vähesed lavastused, mis nähtud. Tundub, et koroonaaeg võõrutas veidi teatrist, sest enam ei satu sinna nii palju.

"Mitte praegu, kallis" - koomusk stiilis, kus uksed muudkui pauguvad ja keegi peab end kellegi eest peitma, ja kus on kindlasti abikaasad ja armukesed lootusetus sasipuntras. Mu jaoks on selles kõiges veidi eelmise sajandi lõpuotsa vaibi ja seega mahakäinud värk. Miks ma siis läksin? No jälle see teema, et paar tundi enne etenduse algust oli ilmunud kaks kõrvutist vaba kohta müüki.

"Võõrad" - ilmselt kõik teist on näinud filmi, nii minagi. Film meeldis, teatripiletid said ka ruttu haaratud, aga siis tuli ootamatu Mauritius vahele ja pidin ära andma. Teine kord õnnestus defka kraam saada jälle tund enne etenduse algust. Lavastus on üsna üks ühele töötlus linateosest. Mängitakse Draamateatri väikeses saalis, seega äärmiselt intiimne õhustik. Kusjuures publik istubki kahel pool õhtusöögi seltskonda. 

Jah, mulle meeldis. Komöödiat tehakse sageli nii, et... vaatajal on sutike piinlik, tajud kohti, mis peaks olema naljakad, aga ei kanna välja. Siin ei juhtunud seda kordagi. Tempo oli ka hea.

"Oh jumal" - tunnistan, läksin puhtalt Lutsepa pärast. Mul on tunne, et laval teda enam kaua ei näe. Sellelgi lavastusel on olnud ajaloo vältel pikad mängupausid... Üsna etteaimatav lugu (kui oled lugenud tutvustust).

"Melanhoolia" - aluseks taas film. Sügavam mõte siingi, kuigi kõvasti sürri ka, mis annab ruumi oma tõlgenduseks. Von Krahl on muidugi alati elamus, vahel ärritavalt nugaterav, harvem kiisulikult pehme. Ja Katariina Tamme tegelane, uhh, alastusest laval ei peaks ju eraldi rääkima, aga mu meelest see siiski on suur ja komplitseeritud asi. 

"Poiss, kes nägi pimeduses" - raamatut lugenud pole. Lavastus meeldis väga. Lihtne ja selge lugu poisist, kes nägijana elab oma pimedate vanematega, osa lapsepõlvest pimedate ühiselamus. Vahepeal kurb, samas natuke naljakaid seiku on ikka ka. Seda julgeksin soovitada ka harvale teatrikülastajale, kes muidu hädas, et teatris "karjutakse" ja kõik on nii sügavmõtteliselt kodeeritud :) 

"451° Fahrenheiti" - raske lugu ja suurejooneline lavastus, vaadata okei, aga suurt elamust vist siiski ei saanud. 

"Küünik" - sellest ei saa eriti rääkida, sest üsna ruttu muutuks jutt poliitiliseks ja seda polariseerumist ei suuda pehmelt ületada. Seega, nišilavastus. Mulle meeldis. Vaheajal lahkujad üsna tavaline nähe.

"Elajannad" - võimas. Vist mitte igaühele... Mulle oli. Ja elav muusika on alati tervitatav.

Masendav

 

Mõni mees nägi juba 15 aastat tagasi suurt pilti, samas kui meil täna on endiselt roosad prillid ees...