Renate Keerdist ei olnud ma enne vabariigi aastapäeva vastuvõtu kontsertlavastust suurt teadlik. Nime olin vist kuulnud, tegemistest ei olnud teadlik. Aga see veebruarikuine lavastus oli vist esmakordselt mu jaoks selline, mille peale ütlesin mõttes vau ja nentisin, et selle vaataks nüüd teist korda ka üle. Nii et kui tulid kuuldused tema autorilavastusest Linnateatris (millele vist kuni üsna viimase tunnini polnud nimegi pandud - hirmus hea viis lavastaja nime kinnistamiseks inimeste mälus; millele sul sel kevadel veel pileteid võetud on? - noh, sellele Renate Keerdi lavastusele; ja nii on siin juba pool kevadet räägitud:)), siis tuli võtta risk.
Kas risk õigustas end? Nii ja naa. Ma jäin pigem rahule. Mulle on alati meeldinud, kui laval näitlejate füüsilisi piire kombatakse. No et siis nagu tunned, et oled piletiraha eest midagi saanud, kui Mart Toome peab süles keerutama Reemanni. Või kui näitlejad peavad üsna lühikese aja jooksul istmeridade vahel suutma riideid vahetada, laval istuva publiku silmale märkamatuks jäädes, eks ole. Või siis selle üüratu tekkide hulga rõdult alla loopimine (Mikk Jürjens oli selles kohati nii osav, et kui ma peaksin taas hakkama suuremalt puhkemaja pidama ja tal suviti igav on, siis ta võib tulla ööbijatele voodeid üles tegema).
Mõni stseen ehk jäi veidi venima ja see ei olnud selline tempo mahavõtmine, mis annaks sulle mõtlemiseks õhku ja ruumi, vaid pigem ikka uinutas. Üks meesterahvas mu kõrval vaatas aina kella. Kuskilt kostis kärsitut puhisemist. Samas sattus publikusse ka mingi hüperaktiivne naerulind, kelle jaoks oli iga paari minuti tagant midagi enneolematult naljakat, mõjus nagu ameerikalik stuudionaer üheksakümnendatel. Nii et oli kõike. Võib-olla vanatädi Salmet ma sellele etendusele ei söandaks saata, aga mõne julgema ja mängulisema kodaniku võiks teatriuksest sisse lõkata küll.
PS. Muide, hetk tagasi vaatasin, et sellele on isegi pileteid veel saada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar