neljapäev, 16. september 2021

Kinominutid

 "Puhas kirg"

Prantslaste kinopilti ma pigem usaldan ja seepärast ei kontrollinud rohkem tausta. Tegelikult oli üllatavalt sisutühi, peamiselt oli rõhk paljal ihul ja kahe keha ühinemisel. Tuimal ühinemisel, ma ütleks. Peategelased mõjusid ärritavalt, mõlemad omamoodi lollid. Selline üheplaaniline ja kergelt närviajav lugu. Pool oma uneajast raiskasin sellele. 

Saalist väljudes pahvatasime ühekorraga, et nagu "Kutsu mind omanimega".  Just loo (mitte)arenemise ja paigal tammumise osas, muus osas kattuvusi ei olnud.


"Vee peal"

Olen aastaid tagasi lugenud ka Ruitlase raamatut ja kuigi raamatus oli minu jaoks ehk liiga palju kalapüüki, siis see ei seganud ja raamat pigem meeldis. Film meeldis veelgi enam. Kõik see elufilosoofia, karm reaalsus, samas siiski helge ja südamlik ja no esimese armastuse lugu ja... Sai nutta ja sai naerda, nagu klassikud ütlevad. Minuealistele kergelt nostalgilinegi. Piisavalt hoogne. Üldiselt kõneleb paljudest olulistest teemadest ja suhetest, õige nurga alt, vajutab emotsionaalselt "õigetele nuppudele", samas nõmedalt manitsemata, et ma paneks selle kõigile varateismelistele kohustuslikuks filmiks. 

Naistekätš oli muidugi meistriklass! Ja kuigi mõni uuema aja noor linnainimene võib ju arvata, et see oli liialt üle võlli, siis... no ei olnud. Maal just nii elati. 

Ja kui ma tavaliselt ei viitsi filmitegijatega intervjuusid lugeda, vestlusega eriseansid on veel eriti tüütud, siis seekord olid needki sisukad. Soovitan lugeda Eesti Ekspressis Madis Jürgeni intervjuud Peeter Simmiga

Ise kavatsen filmi ka teist korda vaatama minna.


 "Ülakorruse rahvas"

Kinonädala lõpetasin hispaanlastega. Väga hea stsenaarium. Särtsakas dialoog, kiire vaheldumisega, nii mõnelgi korral ootamatute pööretega. Tõsi, alguses tundus esimese paari näitlejatöö kuidagi... tuim, ma ei saanud nendega samasse rütmi, küllap vajasin harjumiseks aega. 

Selle filmi vaatamist ei kahetse.



reede, 10. september 2021

Järgmisel...

... aastal (kui ma üldse väravad peaks lahti tegema, aga no ma vist ikka pean) kavatsen ma midagi selle hooajaga ette võtta. Näiteks nihutada selle kuu võrra ettepoole või midagi. Igatahes pean ma ilmtingimata hooaja lõpetama kusagil augusti keskpaigas, sest see, kui suureks need ämblikud tänaseks paisunud on, EI OLE normaalne. Mul on küll üks broneering juba augustikuu teise poolde lukku pandud, aga no see jääb ka suve viimaseks, seda ma ütlen. 

Praegu on olukord igatahes üle mõistuse katastroofiline! Ma magan põhimõtteliselt üks käsi üle voodiserva pigistamas Makita käsitolmuimejat. Selle aku peab olema kogu aeg kurguni laetud, varuaku pea olema kolme meetri raadiuses. Olgu taevas armuline sellele inimesele, kes peaks vahepeal mu akusid näppima ja neid siis trelli vms taha unustama kuhugi krundi teise otsa. Duši all käin samuti tolmuimejaga. Rätikuid peksan ja soputan endiselt, varasemaid selleteemalisi elamusi võid lugeda siit. Sellesamuse viidatud postituse otsimiseks guugeldasin suvehiidlane+ämblik, olles veendunud, et no niimoodi otsides ju ometi ei lehvita guugel-muugel ä-piltidega. Aga no kus sa sellega. Täiesti rõve.

Igatahes ma olen täiesti endast väljas. Ja jutt on praegu kõigest keramajast, homme-ülehomme tuleb mul see kõik, aga kolm korda hullemal kujul, üle elada vanas majas.

Kuidas ma eelmised sügised hakkama sain, ma ei tea. Ilmselt uinutasin end iga õhtu ohtra veiniga magama. Samas ei olnud olukord ka nii hull. Näiteks praegu olen ma pidanud juba paar hommikut ärkama nii, et hommikul ärgates ripuvad voodi ümber laest alla räiged võrgud, milles kiiguvad need roostekarva tegelased. Ometi olen ma õhtul kõik üle kontrollinud, puhastanud territooriumi vaenlastest, aga ei, sellest ei piisa.

Tänan tähelepanu eest, kergem ei hakanud.


 

pühapäev, 5. september 2021

"Seitsmekümne kahe päevaga ümber maailma" Nellie Bly



Täiesti minu maitsele mimm, kes paljusid takistusi ja tabusid murdes otsustas nii umbes-täpselt kahekümneviiesena ajakirjandusliku eksperimendi korras pallile tiiru peale teha. Aasta oli siis 1889 ja ütleme nii, et see oli aeg, mis naiste (eriti vallaliste!) sedalaadi avantüüre just üleliia ei soosinud. Ja kuigi ta sai teele kaaskirja, mis palus aurulaevadel ja rongides igakülgset abi, siis eks omajagu keerukusi ikka tuli ette. Näiteks ühel laeval, kus umbsetest kajutitest pääsemiseks tohtisid härrased ööriietes tekil ööbida ja ringi patseerida ja end üldse vabamalt tunda, samas kui Nellie oleks pidanud kindla kellani vaguralt kajutis passima.

Igatahes hästi palju põnevaid ajastutruid detaile reisimisest ja naistest ja käidud paikadest, mida ma nautisin. Kuna ma alles paar raamatut tagasi lugesin Berta 1935. aasta Itaalia reisist, siis oli siin mäekõrgune vahe. Berta pigem loetles teekonnal läbitud paigad, neile suuremat lisamata, aga Nellie andis kenasti edasi olustikku, kohapealseid inimesi ja juhtumisi. 

Muide, Jules Verne, kelle "Kaheksakümne päevaga ümber maailma" oli ju rännutee ajendiks, kutsus samuti Nellie endale külla, nii et ka Verne`iga kohtumine on lehekülgedele jõudnud.

Ja kuigi siin on ohtralt argist juttu, siis ei pea pelgama, ka kaunisõnalisi kirjeldusi on Nellie meile puistanud:

"Istuda vaiksel tekil, pea kohal ja ümberringi ainult tähine taevas, kuulata, kuidas vesi laeva vööri suudleb, on minu meelest paradiis. Võidakse rääkida inimeste seltsist, päikese hiilgusest, kuupaiste mahedusest, muusika ilust, aga andke mulle korvtool vaiksel tekil, kus maailm oma murede, lärmi ja eelarvamustega jääb kaugele ning päikeselõõsa, kuu külma valguse katab öö mustjas tihedus. Laske mul puhata voogavast merest kergelt hällitatuna sametiselt pimedas pesas, ainsaks valguseks tähemüriaadide mahe vilkumine pea kohal vaikses taevas; mu muusika on suudlevate vete sosin, mis jahutab pead ja rahustab pulssi; mu kaaslaseks on mu enda unelustes unelemine. Andke mulle see ja mu õnn on täiuslik."

Ja veel, kui Kankimäki "Naised, kellest ma öösiti mõtlen" sulle kohe eriti meeldis, siis arvesta, et Nellie Bly oli üks neist tema öönaistest (kellest ta kahjuks küll oma raamatus nii lühidalt kirjutas). 

kolmapäev, 1. september 2021

Elust. Niisama

 Linnas on üht koma teist muutunud vahepeal. Millega ma üldse rahul ei ole :) Näiteks kulus mul mitu aastat harjumiseks, et raamatupoes on kohvik ja saab süüa. Okei, harjusin ära ja Viru Rahva Raamatu kohvikus käisin alailma raamatuid nuusutamas ja söömas. Nüüd, seisan mina rõõmsalt veerand tundi sabas ära ja siis selgub, et kööki netu enam. Kui ma ei eksi, panevad vist varsti üldse end kinni. Olin nii šokis, et unustasin uurida, kas siis tuleb keegi teine asemel või ka seda mitte.

Senine Gustav on end Kaubamaja naisteosakonda sisse seadnud. Riiete vahel süüa pole pooltki nii meeldiv kui raamatute vahel. Vähemasti on nad seina minu lemmikvärvi üle võõbanud. See on vist mingi uus Gustavi korporatsioonivärv, sest üks päev Kristiine keskuses märkasin Gustavis sama tooni. Kui neil mõni värvipott üle peaks jääma, võib mulle anda. 

Olge hoiatatud, Nellie Bly on tõeline maiuspala! Kui sulle meeldivad reisimine, naised ja ajalugu, siis anna tuld!


Kuna ma olen nüüd palju kohvikutes hulkunud, siis olen vaadanud, et see koroonapassi värk on vist võrdlemisi loominguline. ID-kaarti pole kordagi üheski kohas küsitud ja tõendit kontrollitakse ka nii, et... noh, selle viie sekundi jooksul meetri kauguselt telefoniekraanil kribukirja vaadates ei ole mu meelest küll võimalik lugeda mitu doosi mitmest ja kuupäeva jm teavet. Ja kelle oma see tõend üldse on, mida näidatakse :) Olen aru saanud, et selle võimaluse on juba paljud läbi hammustanud ja kasutavad usinalt. 




Maskiga on nii ja naa. On poode jm kohti, kus valdavalt kõigil ees. Ja mõnes kohas kõnnid ringi ja meenuvad vanad ajad, sest mitte kellelgi pole. Rääkimata sellest, kust ja kuidas see narts välja otsitakse ja mitu nädalat või kuud seda pruugitud on. Väga tervislik tõepoolest. Juuksurit valin ma igatahes hetkel selle järgi, kus kandma ei pea. Küünte osas ma valida kahjuks ei saa. Kosmeetiku juures võtan lisaks kulmudele veel mõne sellise teenuse, et lihtsalt ei oleks võimalik maski ees hoida. 

Ah, kannatab elada küll.

Literatuurse nimega söögikohas

Siin pildil on see kurjajuur... Samas, kui ma oleksin noorem ja poisid tahaks mind välja kutsuda, ei peaks nad kividega aknaid loopima, vaid saaksid hõlpsasti selle rõngaga kolistada.