Neljapäevased lesed

 Üks väga-väga isemoodi raamat, mille meeldimine ilmselgelt otseselt seotud sellega, kuidas sellele läheneda.

Kui nägin seda ilmumas, siis oli mu esimene mõte raudne EI. Need valged plasttoolid on nii tülgastavad, need värvid, üldse see kaanekujundus (vabandan, saan aru, et keegi on oma töö teinud parimate kavatsustega, aga no tõesti ei meeldi) ja ega annotatsioon tagakaanel, milles lubatakse kolme laipa, ei kutsu ju samuti. Mõtled ju kohe - krimka. ja kui mulle ei meeldi ühe laibaga krimkad, siis uskuge mind, kolm laipa ei meeldi ammugi mitte.

Taevane arm, see EI ole krimka. Nii et kõik kriminullide pelgurid, tulge tagasi ekraanide ette! 

Ah et miks mina siis ikkagi raamatu kätte võtsin? Vahel piisab pisukesest vihjest ja õigest lausujast. Kui ma ei eksi, siis mainis Eia Uus seda teost oma uues raamatus "Kirjad Buenos Airesest". Ja mitte ainult ei maininud, vaid lisas ka, et selle idee on otseselt kantud Argentina 2001. aasta majanduskriisist. Hoopis teine tera, kas pole?

Põhimõtteliselt jah, lugu algab kolme laibaga, seejärel on terve raamat muud toredat juttu... ja siis viimastel lehekülgedel mainitakse neid kolme laipa veel natuke. Ei mingeid kriminaliste ringi kakerdamas, ei mingeid sõrmejälgi, ülekuulamisi vms tavapärast krimimudru.

Väga haaravalt ja põnevalt on kirjeldatud mõne perekonna kolimist keskmisest jõukamasse asumisse, igapäevaelu paljude võimalustega. Raha annab vabaduse, tahame uskuda, ent siin me näeme ka, kui palju kirjutamata ja kirjutatud reegleid kammitseb selliseid inimesi. Suhted, töö, haridus, "sõbrad", sport, seltsielu, kokku on see paras peavalu. Kuigi pealtnäha jutustatakse meile suvaliste ilukirjanduslike tegelaste elusid, annab see siiski äärmiselt huvitava ülevaate riigis toimuvast. No nagu meie "Õnne 13", ainult veidi kompaktsemal kujul :) 

Majanduskrahh, no see tuleb ka ja keegi ei taha oma naabrite ja sõprade ees näidata, et tal tuleb kriisile alla vanduda. Seega tehakse halva mängu juures head nägu viimse hetkeni. 

Raamatuminutid

"Kirjad Buenos Airesest" Eia Uus

Nii oodatud raamat! Toetasin seda kõhklemata ka Hooandjas (samm, mida ma naljalt ei tee), põhjust kahetsemiseks ei ole.

Ma usun, et üks selle aasta suurimaid lugemiselamusi (ja tänavu on niigi enneolematult hea raamatuaasta olnud!). Nii õrn ja terav, valusalt aus ja maine, teisalt luuleline ja helge ja jalad-lahti-maast kulgemine. Siin on tubli annus reisikirja, ent ka sisekaemusi, kirjanduslikke seiklusi ja (raamatu)vihjeid.

Ja ilu ei peitu siin ainuüksi sisus, see on ka vormilt maiuspala. Erinevad paberid, kirjafondi suurus, pildimängud... Ma olen ammu unistanud piltideta reisikirjadest, sest need ei anna enamasti tekstile midagi juurde. Seekord on kujundaja imet teinud ja piltidel mõte sees.

Või siis need kaaned. Kangast ja siiditrükiga tagakaas, alasti selg. Kui lugeda raamatut nii, et raamatu tagant kumab valgus ja sa näed õmblusi, ja sa tajud kui vähene hoiab tegelikult seda pealtnäha tugevat raamatut koos. Nagu inimestki. Meid on lihtne murda, meie tasakaal on hirmuäratavalt habras. Ja meie niidid ei paista... 

"Koomiku lapsepõlv" Jonas Gardell

Võrratu raamat, mille kohta ei tahaks palju öelda, sest paratamatult reedaks midagi olulist sisu kohta.

Lühidalt võiks kokku võtta kui ühe poisi kujunemislugu, ent kui nüansirikas ja ehe ja puudutav. Gardell on mu meelest meisterlikult andnud edasi noore inimese siseilma. Ja ei loe midagi, et see on autobiograafiline, sest ega pelgalt see fakt veel teksti heaks tee. Detailid ja jutustamisoskus on ikka need, mis loost loo teevad.

Imeline lugemiskogemus. Kohati väga valus, teisalt humoorikas.

"Kutsu mind oma nimega" Andre Aciman

Järjekordne raamat, mille puhul on mul kiusatus hinne panemata jätta.

Enim meeldisid dekoratsioonid: suvi, kuumus, Itaalia, lõputud söömaajad, laisklemine, ujumine. Kohe meenuvad mingid Sagani ja Hemingway kirjakohad, tõsi, Prantsuse Rivieralt.

Tõetruult kirjeldatud tohutu armuvalu on mingi piirini samuti nauditav lugeda. Kahjuks mingil hetkel muutub ka väsitavaks see lapsik soigumine. Õnneks viimases kolmandikus kerib tempot juurde.

Soovitada julgen (taas!) vähestele. Olen juba saanud riielda, et miks ma nii palju geiromaane loen viimasel ajal ja kas see on mingi "akna nihutamine". Lisaks on siin detaile, mida võiks liigitada perverssete alla (põhimõtteliselt võiks tõmmata paralleele Nabokovi "Lolitaga").

"Valerahategija" Ave Taavet

Muhedad ja väikese vimkaga lõbusad lookesed, mis soojendasid hinge.
Lisaks leiab vastused mitmetele eluliselt tähtsatele küsimustele, näiteks mis on saanud Vigrist ja Viktor Vassiljevist, kus ja millega tegelevad kadunud tsirkuse artistid, kes elavad lesepuul jm.

No ja üht ja teist olen veel vahepeal lugenud, aga nendest pole mahti olnud kirjutada. Uus virn ootab, uued teod ootavad, uus toimetamine on lõpusirgel ja siis veel need enda reisilood, millele järgmisel nädalal loodan punkti panna.

 

Kinominutid

 "Puhas kirg"

Prantslaste kinopilti ma pigem usaldan ja seepärast ei kontrollinud rohkem tausta. Tegelikult oli üllatavalt sisutühi, peamiselt oli rõhk paljal ihul ja kahe keha ühinemisel. Tuimal ühinemisel, ma ütleks. Peategelased mõjusid ärritavalt, mõlemad omamoodi lollid. Selline üheplaaniline ja kergelt närviajav lugu. Pool oma uneajast raiskasin sellele. 

Saalist väljudes pahvatasime ühekorraga, et nagu "Kutsu mind omanimega".  Just loo (mitte)arenemise ja paigal tammumise osas, muus osas kattuvusi ei olnud.

"Vee peal"

Olen aastaid tagasi lugenud ka Ruitlase raamatut ja kuigi raamatus oli minu jaoks ehk liiga palju kalapüüki, siis see ei seganud ja raamat pigem meeldis. Film meeldis veelgi enam. Kõik see elufilosoofia, karm reaalsus, samas siiski helge ja südamlik ja no esimese armastuse lugu ja... Sai nutta ja sai naerda, nagu klassikud ütlevad. Minuealistele kergelt nostalgilinegi. Piisavalt hoogne. Üldiselt kõneleb paljudest olulistest teemadest ja suhetest, õige nurga alt, vajutab emotsionaalselt "õigetele nuppudele", samas nõmedalt manitsemata, et ma paneks selle kõigile varateismelistele kohustuslikuks filmiks. 

Naistekätš oli muidugi meistriklass! Ja kuigi mõni uuema aja noor linnainimene võib ju arvata, et see oli liialt üle võlli, siis... no ei olnud. Maal just nii elati. 

Ja kui ma tavaliselt ei viitsi filmitegijatega intervjuusid lugeda, vestlusega eriseansid on veel eriti tüütud, siis seekord olid needki sisukad. Soovitan lugeda Eesti Ekspressis Madis Jürgeni intervjuud Peeter Simmiga. 

Ise kavatsen filmi ka teist korda vaatama minna.

 "Ülakorruse rahvas"

Kinonädala lõpetasin hispaanlastega. Väga hea stsenaarium. Särtsakas dialoog, kiire vaheldumisega, nii mõnelgi korral ootamatute pööretega. Tõsi, alguses tundus esimese paari näitlejatöö kuidagi... tuim, ma ei saanud nendega samasse rütmi, küllap vajasin harjumiseks aega. 

Selle filmi vaatamist ei kahetse.

Järgmisel...

... aastal (kui ma üldse väravad peaks lahti tegema, aga no ma vist ikka pean) kavatsen ma midagi selle hooajaga ette võtta. Näiteks nihutada selle kuu võrra ettepoole või midagi. Igatahes pean ma ilmtingimata hooaja lõpetama kusagil augusti keskpaigas, sest see, kui suureks need ämblikud tänaseks paisunud on, EI OLE normaalne. Mul on küll üks broneering juba augustikuu teise poolde lukku pandud, aga no see jääb ka suve viimaseks, seda ma ütlen. 

Praegu on olukord igatahes üle mõistuse katastroofiline! Ma magan põhimõtteliselt üks käsi üle voodiserva pigistamas Makita käsitolmuimejat. Selle aku peab olema kogu aeg kurguni laetud, varuaku pea olema kolme meetri raadiuses. Olgu taevas armuline sellele inimesele, kes peaks vahepeal mu akusid näppima ja neid siis trelli vms taha unustama kuhugi krundi teise otsa. Duši all käin samuti tolmuimejaga. Rätikuid peksan ja soputan endiselt, varasemaid selleteemalisi elamusi võid lugeda siit. Sellesamuse viidatud postituse otsimiseks guugeldasin suvehiidlane+ämblik, olles veendunud, et no niimoodi otsides ju ometi ei lehvita guugel-muugel ä-piltidega. Aga no kus sa sellega. Täiesti rõve.

Igatahes ma olen täiesti endast väljas. Ja jutt on praegu kõigest keramajast, homme-ülehomme tuleb mul see kõik, aga kolm korda hullemal kujul, üle elada vanas majas.

Kuidas ma eelmised sügised hakkama sain, ma ei tea. Ilmselt uinutasin end iga õhtu ohtra veiniga magama. Samas ei olnud olukord ka nii hull. Näiteks praegu olen ma pidanud juba paar hommikut ärkama nii, et hommikul ärgates ripuvad voodi ümber laest alla räiged võrgud, milles kiiguvad need roostekarva tegelased. Ometi olen ma õhtul kõik üle kontrollinud, puhastanud territooriumi vaenlastest, aga ei, sellest ei piisa.

Tänan tähelepanu eest, kergem ei hakanud.

 

"Seitsmekümne kahe päevaga ümber maailma" Nellie Bly

Täiesti minu maitsele mimm, kes paljusid takistusi ja tabusid murdes otsustas nii umbes-täpselt kahekümneviiesena ajakirjandusliku eksperimendi korras pallile tiiru peale teha. Aasta oli siis 1889 ja ütleme nii, et see oli aeg, mis naiste (eriti vallaliste!) sedalaadi avantüüre just üleliia ei soosinud. Ja kuigi ta sai teele kaaskirja, mis palus aurulaevadel ja rongides igakülgset abi, siis eks omajagu keerukusi ikka tuli ette. Näiteks ühel laeval, kus umbsetest kajutitest pääsemiseks tohtisid härrased ööriietes tekil ööbida ja ringi patseerida ja end üldse vabamalt tunda, samas kui Nellie oleks pidanud kindla kellani vaguralt kajutis passima.

Igatahes hästi palju põnevaid ajastutruid detaile reisimisest ja naistest ja käidud paikadest, mida ma nautisin. Kuna ma alles paar raamatut tagasi lugesin Berta 1935. aasta Itaalia reisist, siis oli siin mäekõrgune vahe. Berta pigem loetles teekonnal läbitud paigad, neile suuremat lisamata, aga Nellie andis kenasti edasi olustikku, kohapealseid inimesi ja juhtumisi. 

Muide, Jules Verne, kelle "Kaheksakümne päevaga ümber maailma" oli ju rännutee ajendiks, kutsus samuti Nellie endale külla, nii et ka Verne`iga kohtumine on lehekülgedele jõudnud.

Ja kuigi siin on ohtralt argist juttu, siis ei pea pelgama, ka kaunisõnalisi kirjeldusi on Nellie meile puistanud:

"Istuda vaiksel tekil, pea kohal ja ümberringi ainult tähine taevas, kuulata, kuidas vesi laeva vööri suudleb, on minu meelest paradiis. Võidakse rääkida inimeste seltsist, päikese hiilgusest, kuupaiste mahedusest, muusika ilust, aga andke mulle korvtool vaiksel tekil, kus maailm oma murede, lärmi ja eelarvamustega jääb kaugele ning päikeselõõsa, kuu külma valguse katab öö mustjas tihedus. Laske mul puhata voogavast merest kergelt hällitatuna sametiselt pimedas pesas, ainsaks valguseks tähemüriaadide mahe vilkumine pea kohal vaikses taevas; mu muusika on suudlevate vete sosin, mis jahutab pead ja rahustab pulssi; mu kaaslaseks on mu enda unelustes unelemine. Andke mulle see ja mu õnn on täiuslik."

Ja veel, kui Kankimäki "Naised, kellest ma öösiti mõtlen" sulle kohe eriti meeldis, siis arvesta, et Nellie Bly oli üks neist tema öönaistest (kellest ta kahjuks küll oma raamatus nii lühidalt kirjutas). 

Elust. Niisama

 Linnas on üht koma teist muutunud vahepeal. Millega ma üldse rahul ei ole :) Näiteks kulus mul mitu aastat harjumiseks, et raamatupoes on kohvik ja saab süüa. Okei, harjusin ära ja Viru Rahva Raamatu kohvikus käisin alailma raamatuid nuusutamas ja söömas. Nüüd, seisan mina rõõmsalt veerand tundi sabas ära ja siis selgub, et kööki netu enam. Kui ma ei eksi, panevad vist varsti üldse end kinni. Olin nii šokis, et unustasin uurida, kas siis tuleb keegi teine asemel või ka seda mitte.

Senine Gustav on end Kaubamaja naisteosakonda sisse seadnud. Riiete vahel süüa pole pooltki nii meeldiv kui raamatute vahel. Vähemasti on nad seina minu lemmikvärvi üle võõbanud. See on vist mingi uus Gustavi korporatsioonivärv, sest üks päev Kristiine keskuses märkasin Gustavis sama tooni. Kui neil mõni värvipott üle peaks jääma, võib mulle anda. 

Olge hoiatatud, Nellie Bly on tõeline maiuspala! Kui sulle meeldivad reisimine, naised ja ajalugu, siis anna tuld!

Kuna ma olen nüüd palju kohvikutes hulkunud, siis olen vaadanud, et see koroonapassi värk on vist võrdlemisi loominguline. ID-kaarti pole kordagi üheski kohas küsitud ja tõendit kontrollitakse ka nii, et... noh, selle viie sekundi jooksul meetri kauguselt telefoniekraanil kribukirja vaadates ei ole mu meelest küll võimalik lugeda mitu doosi mitmest ja kuupäeva jm teavet. Ja kelle oma see tõend üldse on, mida näidatakse :) Olen aru saanud, et selle võimaluse on juba paljud läbi hammustanud ja kasutavad usinalt. 

Maskiga on nii ja naa. On poode jm kohti, kus valdavalt kõigil ees. Ja mõnes kohas kõnnid ringi ja meenuvad vanad ajad, sest mitte kellelgi pole. Rääkimata sellest, kust ja kuidas see narts välja otsitakse ja mitu nädalat või kuud seda pruugitud on. Väga tervislik tõepoolest. Juuksurit valin ma igatahes hetkel selle järgi, kus kandma ei pea. Küünte osas ma valida kahjuks ei saa. Kosmeetiku juures võtan lisaks kulmudele veel mõne sellise teenuse, et lihtsalt ei oleks võimalik maski ees hoida. 

Ah, kannatab elada küll.

Literatuurse nimega söögikohas

Siin pildil on see kurjajuur... Samas, kui ma oleksin noorem ja poisid tahaks mind välja kutsuda, ei peaks nad kividega aknaid loopima, vaid saaksid hõlpsasti selle rõngaga kolistada.