Rõõm hakklihast

 Mul on nii hea meel, et Maaleht märkas Atria ägedat hakklihapakendit. Artikli mõte on küll väheke teine (keskkonnasäästlikkus), aga mina muidugi nii keskkonnasäästlik pole, mind huvitab asja praktiline pool ja välimus.

Kui see pakend poelettidele ilmus ammu-ammu, siis ma isegi plaanisin postitust teha, aga pakend oli nii hea, et ma ruigasin rõõmust ja kukkusin vaaritama ja sinna see jäi. Aga ma pean tunnistama (loodan, et tootja seda siin ei loe), et pärast selle pakendi ilmumist ma hakkliha ostes kilohinda enam ei vaata ja teen valiku alati just nende toodete hulgast. 

Sest seda pakendit on päriselt mugav avada. Käsi võib olla niiske, märg või kasvõi rasvane: sa saad selle pakendi lahti. Kõige enam ei kannata ma neid nn sügaval plastalusel hakklihasid, millel peaks kattev kile olema ka ühest nurgast tõmmatav, aga noh... reaalsus on teine, ikka lõpeb see tavaliselt noa järele haaramisega. Ja siis on seal põhjas sageli veel see imamislapike, need mulle ka ei meeldi :) 

Külmikusse ja sügavkülma ladustamisest ma parem ei räägi, see on ka mugav ja ruumisäästlik. Seda kandilist plastalusel karpi on ju ka hõlbus virna laduda, ent seal on sees kõvasti õhku ja miks ma pean seda õhku oma külmikus säilitama?

Nii et tõeline pakendi-edulugu ja ma loodan, et nii mõnigi teine tootja hakkab rohkem mõtlema kasutusmugavuse peale. 

Simon

Simon Reeve "Minu elu ja rännud"

Mu esimene emotsioon (kestis peaaegu pool raamatut) oli tohutu pettumus. Ma olin asunud enda arvates lugema reisiraamatut, aga sattunud hoopis elulooraamatu otsa. Võin selles hooletuses võtta osa süüd küll endale, aga olgem ausad, tutvustus tagakaanel on ikka ka sutike eksitav.

Elulooline külg oli nii ja naa. Ehk natuke paljusõnaline ja tarbetutesse kordustesse laskuv, sest sõnumi "kuidas pätipoisist kasvas inimene" oleks saanud kontsentreeritumalt edasi anda. Minu antipaatiat suurendas kahtlemata ka see metslase moodi ebainimlik lõhkumine, rüüstamine, hävitamine, millega ta nooruses tegeles. Ma mõtlen, mis küll peab sellise inimese peas toimuma, et ta läheb selliseid tegusid korda saatma? Mul hakkas ühel hetkel koguni tema keskmisest veidi keevaverelisemast isast kahju, sest no mida sa kahe sellise huligaaniga teed. Kui ma lugesin tema purjus/pilves peaga klassiekskursioonidest, või siis juba vanema noormehena sõpradega nädalalõpureisidest Euroopas, meenusid mulle oma reisidel nähtud briti poissmeestekambad ja...

Heakene küll. Kui olin end autori pikkadest patukahetsustest läbi närinud, siis tuli see, miks ma raamatu kätte võtnud ju olingi :) Ja see oli küll hea, seda ma ütlen. 

Minu 10 (11)

 Minu 10 sai tegelikult täis juba kuu aega tagasi, mil ilmus Teele Rebase "Minu Hongkong". Kaks olen ise kirjutanud ja kaheksa sisutoimetanud. Neil päevil ootan postikappi juba 11. linnukest, mis üleeile trükikojas valmis sai. 

Ja pole vahet, kas kirjutad ise või toimetad, ikka on nagu oma lapsukesed :) Minult on küsitud, et kas igav ei hakka juba? Kõik on ju olnud juba, laias laastus sama jutt, väikeste variatsioonidega. Kõike muud on olnud, aga igav küll mitte kordagi. Kirjutajad on olnud siiski kõik äärmiselt erinevad isiksused, loodki erinevad. On olnud nooremaid (Hongkong äkki ongi seni noorim) ja vanemaid (see rekord saab vist olema Antarktika käes, ka sarjas üldiselt). On põgusalt trippijaid (Fidži, vist mõned kuud) ja pikemalt olijaid... pingerida ei oska ega saagi vist teha, sest mõned kirjutajad elavad endiselt raamatu-riigis. 

Klišeede murdjaks pean Egiptust, sest Sandra avas selle eestlastele peamiselt ikka odavat päikesepuhkust tähendava maa sügavamalt ja põnevamalt. Omamoodi murdis müüte ka Pariis, sest kuigi Triin jutustas palju Pariisi märksõnadest, siis valgustas ta ometi ka selle tumedamat poolt. Ja mulle siiski meeldib kui asjadest räägitakse nii nagu need päriselt on. 

Ameti mõttes oli hästi põnev Los Angeles, kahju vaid, et töö iseloom sellest liiga palju rääkida ei võimaldanud. Aga õnneks sõge meeletu LA ise korvas selle puudujäägi. 

Itaalia ja Kreeta pakkusid seda, mida oskasin oodata, need olid tuttavamad ja otsapidi ka ise avastatud kohad. Nendes jäi mu jaoks kõlama isikliku arengu lugu. Küpros oli üks lõputu päikesepaiste, autori positiivsus oli see, mis osa lugejaid kõnetas ja teisi ärritas. 

Aga nüüd Hongkongist. Teravkeelne ajakirjandust õppiv tütarlaps on valinud enda "suureks kasvamiseks" just selle keerulise saatuse ja veel keerulisema tulevikuga paiga. Mingis mõttes saabki Teelest rindereporter, kes lööb kaasa koos teiste meeleavaldajatega tänavamölludes (mõtlen selles kohas alati Teele emale) ja edastab rindeuudiseid ka meie meediasse.

Samal ajal õpib ja kasvab (+ on ju ka koroonaaja rõõmud):

"Mulle hakkab aina enam tunduma, et suureks kasvamine on üks raske ja lõputu töö. Sellest räägitakse nagu millestki, mis iga inimesega lihtsalt juhtub. Nii kogemata ja iseenesest. Ühel päeval oled 15 sentimeetrit pikem ja samavõrra targem, ja siis läheb elu samamoodi nagu ikka edasi. Minu arust küll mitte. 

 Enne Hongkongi jõudmist ma teadsin, mida teha. Ma teadsin samme ja nende järjekorda. Ma tajusin takti. Kool, head hinded, veel parem ülikool, bye-bye, Eesti, emme-issi on uhked, saavutatud on üleüldine edu. See oli loogiline asjade käik ja ma käisin kõik sammud ilusti läbi. Olin justkui suureks kasvanud. Aga ma olin kaheksateist. Täiskasvanud ainult seaduse silmis. 

Eluaeg on meie vanemad meid kasvatanud. Kas aktiivselt ja mõtestatult või mitte, aga eeldatavasti on nad midagi ikka teinud, et meist normaalsed inimesed saaksid. Nad on mingidki hernekepid paika pannud, et meid õiges suunas nügida. Et me läheks ikka üles ja üles, taeva poole, mitte ei valguks peenrasse laiali, nende najale konutama. 

 Järsku aga pole vanemaid enam käekõrval. Nad on teisel pool maailma, naeratavad näod Facetime’is ekraanil, näpp kaamera ees ja iPad tagurpidi käes. Aga mul on vaja veel kõvasti suureks kasvada, pesu pesta, hambaarstile aegu panna ja bürokraatiaga võidelda. Pidin ise ennast kasvatama hakkama. 

Mulle tundub suureks saamine üks võõrastav kogemus. Nagu vaataks kõverpeeglisse – olen veidi pikem, veidi laiem ja mu nägu on moondunud. Ajaga sulasin üleni selle peegli sisse, kuni kogu maailm on kõver. Mina ise kaasa arvatud. Kõik näeb veider välja, prussakaid ja perverte on rohkem, eeskujusid ja loogikat vähem. Värvid on tasakaalust väljas, ja üleüldsegi pole miski nii, kuidas algul tundus."

 

Armastus hädaolukorras

 See raamat ei ole kirjanduslik šedööver, ent hoiab kuidagi siiski sind kinni. Ilmselt on see võimalus samastuda. Ja kui on viis erinevat natuuri, siis kellegagi leiad sa ikka mingeid just sind kõnetavaid ühiseid jooni. Olgu selleks tugev ja enesekindel iseseisev naine või nõrga iseloomuga klammerduja. Ühe või paljude armastuste võrgus olijad. Emalik hoolitseja või jahedavõitu lumekuninganna. Palju lapsi, saamata lapsed, või hoopis loomingulist karjääri takistavad lapsed. Kui palju toimub voodis vastavalt mehe soovidele ja kui palju järgivad naised enda soove ja instinkte.

Ainest jagub. 

Täna on raamatu ja roosi päev, muide. Mida iganes te selle tarkusega nüüd peale hakkate.

Niisama

Nagu piltidelt näha, siis elame me siin Hiiumaa nagu vanajumala selja taga, aiva päikesepaistes ja õnnes ja rõõmus. Pilvist taevast ja rajusid ei ole. Aga pikka juttu ei jaksa ma sellegipoolest teha. Mul on sots.meediasse sisu tootmisest mingi kerge üleküllastus. Ma hakkan üle kogu keha vabisema juba pelgalt sõnadest repost, hashtag, reach, audience, boost jt.

 

Neegrist

 Instas küsiti neegrite ja nendega rahulolemise kohta. Eks ma siis vahelduseks raamatupostitustele lobisen natuke enda Zaco eksemplarist. 

Koos oleme me endiselt ja jõudumööda trööpan ma teda muidugi ka. Kuigi ega teda liiga palju ahistada saagi, sest ta on parajalt kapriisne. Näiteks on meil mingi naljakas süsteem wifiga, et me võtame saarele minnes selle wifi-ruuteri kaasa, mis tähendab, et meie ära olles neeger vist ei töötakski. Või ma ei tea ka, sest ma pole siiani viitsinud selgeks teha, milline ajastamine toimub puldist ja milline telefonirakenduses. Seega olen kodust pikemalt lahkudes kõik ajastamised tühistanud (mis tähendab, et näiteks terve märtsikuu sai neeger puhata ja mängida). Suvel ma tal siiski puhata ei lase, panen ta keramajas tööle. Ilmselt see wifi värk teisi sel moel ei puuduta, nii et seda ei saa otseselt halva küljena võtta.

Neeger süles mööda korruseid jooksmise olen tänaseks lõpetanud, hetkel möllabki ta vaid ühel korrusel, köögis-koridoris (robottolmuimejale ligipääsetav ala umbes 45 ruutmeetrit). Seal ei ole tal kuhugi kukkuda ja ainus vaipkate on välisukse juures jalamatt, millel narmaid ega värki pole, seega seal tal õnnetusi pole juhtunud (kui veel üles teda vedasin, siis seal jäid küll vaibanarmad talle mõnikord kurku ja ta tegi hädakisa). Ükskord üritas saapapaelu ka kugistada, aga meil on jalatseid lahtiselt üldse väga väga vähe. Ja kui ta korralikult töötab, siis ta isegi meeldib mulle. Kuna meil põrandatel mingit kahtlases suuruses jama ei vedele, siis seal ei pea neegri eest midagi ära tõstma. Iga päev kindlal kellaajal teeb oma tiiru ja põrand on selline enam-vähem puhas. 

Kui mingit suuremõõtmelist jama põrandal tolmu hulgas ei vedele, siis ainult tolmu mahutab see mahuti päris kenasti. Ausalt öeldes pole jälginud, kui tihti ma tühjendan seda... Äkki kord nädalas. Tühjendamine on väga mugav, erinevalt suurtest tolmuimejatest, mille tühjendamisega ma ei tegelegi. 

Põrandapesu õpetasin talle ka selgeks. Olgem ausad, peab ikka päris naiivne olema, lootmaks, et see robottolmuimeja mingit ulmeägedat pesu teeb. Kui sul mingeid plekke ja/või kuivanud jama põrandal pole ja sa tahad lihtsalt, et niiske lapiga põrand üle käidaks, no siis on abiks muidugi. See mopike on lõpuks ikka määrdunud küll. Kui mul oleks siin väikesed lapsed ja koduloomad, siis ma neegril vist pesta ei laseks, efektiivsem oleks ikka ise harjavarrega vehkida. Ja seda ei maksa ka arvata, et lähen kodust ära ja tagasi tulles on neegril tolm imetud ja põrand pestud. Nendeks mõlemaks funktsiooniks tarvilik mahuti ja paak ei ole neegri kõhus samaaegselt, neid tuleb siiski oma valgete käpakestega ise vahepeal vahetada.

 Kes elus paar kordagi tuba koristanud, see saab aru, et põrandaliistude äärtes robot samuti väga võimekas ei ole. Tõsi, on mingid pikad spets.harjased, mida peaks siis vahetama. Mis mugavusest me räägime, kui ma pean tal pidevalt kõrval seisma ja pead silitama? Samuti ei meeldi mulle tema toimetulek selle kõige kriitilisema koha ehk söögilauaalusega. Laud ja kuue tooli jalad on ilmselgelt võimatu missioon. Midagi ta seal all sipsib teha (vähemasti teeb näo, et teeb seal midagi), aga ega ta ligi pääse. Pigem tegeleb terve aja toolijalgade vastu põrkamisega. Suuremad objektid (kapid, liistud jms) on talle okei, aga peened toolijalad vist ei jäävad tal kahe silma (loe: kaamera) vahele, igatahes muudkui kolistab ja koperdab. 

Mis aga minu jaoks suurim probleem: juuksekarvad. Kuigi ma käin võrdlemisi palju juuksed kinni ja kuigi ma juukseid kammides ei viska karvapuntraid maha, siis on siililegi selge, et juuksekarvu on põrandal omajagu. Tegelikult polegi neid palju vaja, piisab mõnest pikast, ja juba ta keerutab seda oma kitsa harjarulliku ümber mitu head tiiru. Mis omakorda tähendab, et aku tühjeneb liiga ruttu ja loomulikult on harjaste töövõime ka nõrgem, kui seal on mitu karvatiiru ümber. Nähtavate karvadega pole hullu, neid muudkui siis kakun ära, aga rulliku mõlemas otsas jäävad need salakavalalt peitu. Seega päriselt, see on suur probleem.

Ja muidugi vana tõde, et kõik, mis liigub, see ka kulub. Neid jubinaid, mis siis ühel hetkel vahetamist võivad vajada, on päris palju...

Ja ma ütleks, et sutsu valjuvõitu on ta ka. Mul ei ole siin kohta, kus ma teda ei kuuleks. Aga sellega harjub. Lisaks on ju ikkagi nunnu, kellegagi juttu vesta. Kui peaks kurb hakkama, siis vajutad aga locate robot ja keegi kuskil piiksub sulle armsasti.

Lühikokkuvõte, kes pikka teksti ei viitsinud lugeda: kui sa oled kiilakas, lastetu, loomatu ja elad möbleerimata ja vaipkatteta elamises, siis on robottolmuimeja just sinu jaoks!

Mõistatus

 

Üks suuremaid müsteeriume mu jaoks (lisaks sellele, kuhu kaovad sokid pesumasinast) on need vihmaveetorud. Kas nii edastatakse mingit kodeeritud sõnumit? Või miks mul peaks tekkima tungiv vajadus vihmaveetorule mingi kleeps panna?

Omaette teema on ka see, et kust pagana kohast nad neid kleepse saavad üldse😂?

Kusagil maailma lõpus

 Silvia Pärmanni eelmine reisiraamat "Riigid, mida pole olemas" ei läinud mul just kõige paremini. Seekord on aga täitsa teine tubakas. Ometigi, ka seekord ei ole tegemist mingi traditsioonilise reisikirjaga, vaid retkedest kõrvalistesse paikadesse ja/või väikeste rahvakildude juurde. Tõsi, need viimased on sageli küll kordades suuremad kui näiteks eestlaste rahvaarv :)

Pärmann on leidnud väga paraja tasakaalu informatiivse materjali ja isikliku reisimulje vahel. Need on põgusad sissevaated, ent neist piisab täiesti, saad teada midagi uut ja saad aimu autori reisikogemustest. Kas te teate Lõuna-Korea Jeju provintsi merineitsidest? Või tätoveeritud nägudega naistest kusagil Laoses? 

Samuti on paigas teksti ja fotode vahekord. Ja pildid on muidugi võrratud, lisaks ei paikne need eraldi fotopoognas, vaid vastava kirjakoha juures. Kaas meeldib mulle ka. 

No saate aru, mulle meeldib kõik, absoluutselt kõik selle raamatu juures :) Ja ausalt, see ei ole ostetud reklaam, ma lihtsalt tunnen seekord päriselt, et tahaks seda raamatut ka enda riiulisse. 

Vananevad kaunitarid

 Kui ma noor olin, hullutas eestlasi mingi Mehhiko seep "Metsik roos", nüüd mõtlen igal kevadel Soonlepas metsroosidega võideldes, et tjah... ka metsroosid vananevad. 

Okkad siiski aastatega ei kahane.

Tallinna tume

"Tallinna tume" Katrin Pauts

Pärast pikka vaagimist panen Goodreadsis hindeks nelja, siiski väikeste mööndustega ja lootuses, et hinnet jagatakse sõbralikult ka illustreerija Lumimariga, kelle käekirja mina lihtsalt armastan.

Et siis Tallinn ja tema väikeste inimeste tumedad teod. Tegelikult midagi väga sünget ei olnud, võivad lugeda ka nõrganärvilised. Mõnusad lihtsad lookesed, rohkelt tabavaid argidetaile, kõik see uputatud tavapärasesse pautsilikku kastmesse, kus rikkad, ilusad ja edukad on pahad ja vaesed, koledad ja andetud head. Raamatu avalugu oli ehk sutsu igavavõitu, kahjuks just minu kodu-uulitsa lugu, olin valmis raamatu juba põõsasse viskama, aga teised lood läksid märksa paremini käima.

Lemmikut on raske valida... ilmselt Käärimutt on üks neist.

Ma poleks ju mina, kui ma veidi ei iriseks, seega... häirisid mugavad ja laisad "ma-ei-tea-miks-see-nii-on" lahendused. Mingid hargnemised loos, mida autor justkui ei viitsi lõpuni lahendada või välja joonistada ja lõpetab teemaarenduse just seesuguse sedastusega.

Üks kiitus siiski veel: need linnaosade vahetutvustused, need olid täielikud kompud ja briljantsed.

Kõik mu mured mannetud

 "Kõik mu mured mannetud" Miriam Toews

Milline ... raamat! Ei saa vist öelda, et tore või lahe, sest no teemad on nagu nad on ja kuna raamat on tugevalt autobiograafiliste sugemetega, siis ega see kõige kergem lugemine olnud. Samas on igal leheküljel ka oma must huumor ja eneseiroonia, nii et nutad ja naerad ühekorraga.

Väga lühidalt on see kahest õest, pärit mennoniitide kogukonnast. Ainuüksi see on midagi, mis võib inimesel ajud krussi keerata, ilmselt selles perekonnas keeras ka. Minajutustaja vanem ja andekam õde oli paras mässaja juba noorukina, hiljem muundus see mässumeelsus sagedasteks katseteks endalt elu võtta. Tüdrukute isal oli see katse juba varem korda läinud. Ja nii see minategelane muudkui kulgeb erinevate haiglate psühhiaatriaosakondade vahet, püüdes õde elama meelitada, seltsiks-kaaslaseks nende (tegelaskujuna väga äge) ema ja vahepeal ka tädi. Oh, ja neistki nii mõnigi viskab vedru välja. Seega ohtralt surma ja leina ja nalja.

Ent siiski, väga hea raamat ja kindel soovitus!

Imelise raamatusoovituse eest, nagu juba tavaks saanud, tänan ikka ja jälle sind, Kairi :) 

(lugesin sellele raamatule kohe otsa Katrin Pautsi raamatu "Tallinna tume" ja peab ütlema, et Toewsi kõrval mõjus Pautsi Tallinn suisa heleda ja helgena)