Laupäev, 21. detsember 2019

See meeletu maailm

Kui ma üks õhtu trammiga teatrisse sõites märkasin ees istumas tütarlast, peas kaks ontlikku patsikest, millel patsikateks... sõlme keeratud kondoomid, ja mõtlesin, et kuhu see maailm küll välja jõuab, siis eile...

Tänan küsimast, etenduseks oli Linnateatri võrratu "Kommuun", mida nautisin samavõrd kui kolm aastat tagasi filmigi.


... eile lippasin ühte raamatupoodi varem tellitud pakki ära tooma. Kuna oli hirmus kiire (nagu ikka enne suuri pühi, eks ole!), siis ei kolanud ma raamatuvirnade ja -riiulite vahel ringi, vaid kohmitsesin oma suuuuure paki kotti toppimisega ja siis suund joonelt väljapääsu poole. Kui järsku peatas mind noormees, kes viisakalt vestlust alustas ja samal ajal omakorda enda kotis kohmitses. Lõpuks ulatas raamatu, lausudes, et tema on luuletaja. Või no midagi sellist ta sõnas, õigupoolest olin ma ju üsna hämmingus, seega andestage, et täpselt ei mäleta :) Muidugi ma tänasin ja enamasti oleks sinnapaika mu jutt ka jäänud, ent nüüd jäi mu pilk siiski kaanele ja autori nimele pidama. Uurisin, kust ta pärit on, aimates juba vastust. Mu teele oli täiesti juhuslikult sattunud ja otsustanud mulle oma raamatu kinkida inimene, kes pärit minuga samast sünnilinnast, keda ennast ma küll ei mäleta, et kunagi kohanud oleksin, aga kelle isa alluvuses ma selle kümnendi alguses juhuslikult mõnda aega ka töötasin.


Mu usk inimestesse taastus :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar