Soonlepa sead lõhnavad head

Metssigadest ja Hiiumaast olen kirjutanud nii:

"Mis ei tähenda, et saarel kartulimaad üldse ei oleks. Keegi ei hakka muidugi nüüd päris kivist aeda ehitama ja lippidest aia käsitsemise on nutikad sead juba ammu selgeks õppinud, kuid enamasti kasutatakse elektrikarjuseid. Alahinnata ei tasu ka mehitatud valve efektiivsust. Alles kümmekonna aasta eest ületasid uudisekünnise vaprad Kõpu kandi naised, kes nädalate kaupa kartulivagude kõrval telgis magasid. Magamisest vist küll suurt midagi välja ei tulnud, sest iga mõne aja tagant tuli esitada hoogne tantsunumber potikaante või plekkämbrisse pandud kividega. Ma kujutan elavalt ette, et kusagil eksootilisel lõunamaal oleksid nad oma tantsunumbriga hõimupäevadel kõige kõrgema tunnustuse pälvinud.

Rahvasuus ringleb ka lihtsamaid lahendusi kui pooleks suveks oma soojast voodist välja kolimine. Lühidalt võib need õpetussõnad kokku võtta nii, et vaja on inimese lõhna. Mõni kasutavat korralikult läbi higistatud riideid, mõni kastvat kaltsud uriinist või roojast läbi, kolmas pruukivat kõige vängemaid vanu lõhnaõlisid (kui selliseid peaks olema kuhugi riiulinurka seisma jäänud). Seejärel paned need kaltsud ümber kartulimaa lehvima, valitud aroomibuketti aeg-ajalt värskendades. Ratsionaalsemalt mõtlevad inimesed jätavad tülika kaltsumajanduse etapi vahelt ära ja käivad lihtsalt ümber kartulimaa hädal."

(katkend raamatust "Minu Hiiumaa")

Kuna meie aiaehitusprojekt ei edene aga nii kiiresti kui sigade gurmeeprojekt, siis proovin ikkagi lõhnateema ära. Ei, ma ei kasta kaltse sinnasamusesse, vaid mõtlesin neile Bossiga läheneda. Lootes, et see neile muidugi liialt meeldima ei hakka. Loodetavasti ei jookse nüüd selle lõhna peale siia ka kõik küla vallalised naised, sest olgem ausad, üsna hullutav aroomibukett heljub kadakate kohal...