Metsikud, nii metsikud...

Viies suvi Hiiumaal. See viies, see on mööndustega muidugi. Eks ma selle päris esimese suve olin ikka rohkem teel kui kohal :) Mu ühest lemmikvaatest - oranži kivikatusega magasiaidale - pole esimesest aastast isegi ühtegi pilti arhiivides. Selle üle võiks pikemalt arutleda, aga pole vist õige koht ja aeg. 

Igatahes jääb magasiaida ette üks paras võpsik. Kuna see on võõras krunt, siis pole meil selle võpsikuga ka midagi ette võtta. Kasvab teine kusjuures päris jõudsasti kui nüüd mõelda... kuigi piltidelt see välja ei paistagi, eks need on liiga erinevatel aegadel ja eri nurga alt tehtud. 

Siin, ma mäletan, püüdsin lähemalt piiluda truid koduvalvureid - sõklaid. Tänavu nad enam katusele ei tulnudki.

Köögiaknast, keerutan parajasti singi-juusturulle Mari kontserdiks :)

Tänavu oli aga seni nimetust võpsikust omamoodi tolkugi, sest see suisa sinetas metsikutest ploomidest. Saatsin pikemad meie hulgast võssa ragistama ja ise asusin öisele moosikeetmisele. 

Need poolmetsikud on ka maitselt kuidagi... mõnusalt särtsakad. Iseloomuga. Keerutasin üks päev neid ka kodujuustukoogi sisse, kui oli vaja naabrimeest õnnitlema minna. 

Kuidas need ploomid nii metsikuks üldse muutusid? Eks kord oli neidki kõvasti vähem ja nad kasvasid kellegi koduaias, olid hooldatud ja hoolitsetud. Tegelikult satub igal suvel me õuele elusügises inimesi, kes tulevad magasiaita ja viinakööki vaatama. Nende hulgas on neid, kes mäletavad aega, mil selles samas magasiaida majas olnud koguni n-ö korterid, või vähemasti elas seal vist mitu erinevat leibkonda. Kuidas see kõik välja võis näha, pole mul õrna aimugi. Praegu seda varet vaadates on raske mingit realistlikku pilti oma peas kokku panna. Ent küllap need ploomid ikka tollest ajast oma elu siin elavad. Vahepeal on küll võsa mitu korda maha võetud, aga nad on visad, ajavad end uuesti üles.