

"Aed" Marina Stepnova
Kuidas ma küll kahtlesin, kas seda raamatut koju vedada, ikkagi 19. sajand ja kohe tulevad mingid roosad romaanikesed silme ette. Ja kuigi mu tagasikaja on napp, siis soovitus on seda tungivam.
Reisiraamatute põuas ma just sellist mõnusalt kerget lugemisampsu vajasingi. Esmalt langesid viljakasse pinnasesse juba autori inspireerivad sõnad sissejuhatuses, mis innustavad härjal sarvist haarama ja lõpetama igasuguse kõhklemise (olgu selleks hakatus kirjutamiseks või reisile minekuks). Viimasega mul probleeme pole, esimesega kohati nagu oleks, ent õnneks lõpp peaks juba paistma ka... või vähemalt sel sajandil peaks see juhtuma.
Üldiselt tuleb tõdeda, et Sauter on käekirja muutnud. Võtnud seekord hakituma stiili, mitte et ta üldse kunagi oleks pikalausemees olnud, aga no nüüd on päris ära keeranud.
On suvi ja seega jutud lühenevad sajaga.
Kuressaare märksõnad:
1) dresscode lapsevanker. Ma ei tea, miks ja kuidas on Kuressaares nii palju noori emasid! Kui ma olen kuu aega järjest Hiiumaal (käies 3-5 korda nädalas Kärdlas), siis on titekäru nägemine mu jaoks päevasündmus. Kures oli iga teine tänaval kõndija vankri või käruga. Mul oli päriselt veider tunne ilma olla.
2) Tegime iga lõuna- ja õhtusöök statistikat peatänaval. Kui Hiiumaa rahvaauto on Subaru, siis Saaremaal Dacia Duster. Roolis (sõltumata margist) enamasti naised. Küsimus: kus on Kuressaare mehed?
3) Ma käisin elus esimest korda spaahotellis nii, et spaasse ei jõudnudki :) Põhimõtteliselt käisingi end suveks välja magamas.
4) Seda lugu ma pikemalt lahkama ei hakka, aga lühidalt öeldes: phmt läksime kodust ära teadmisega, et samal ajal tuleb meile puhkama üks meie noorte tuttav tegelane nimega X, kes T-l on ka Fb-s olemas. Suhtlesid, leppisid eluolu kokku. Kuna me lahkusime enne, kui tegelased siia jõudsid, siis pidi T. neid õhtul Saaremaalt ka telefonitsi juhendama. Õhtul toimusid telefoneerimised, T. korra imestas, et miks tal X-i nime telefon ei näita, aga no tal on pidevalt mingi teema, et kord näitab helistaja nime ja siis ei näita, mõni mõis.
Kui me siis koju tagasi laekusime ja valel pool väravat olles helistasime "koduvalvurile", et ta värava seestpoolt avaks, siis... värava alt paistsid tsips-tsips valed jalad. Juhtub. Kui värav avanes, siis... vaatas sealt vastu muhe seltsimees Y. Tõsi, X ja Y kannavad ühist eesnime. Üks neist kasutab Fb-s perenime ka, teisel valitseb tühjus.
Oookei...
Ma vist lootsin midagi muud. Olid põhjuseks mu enda valed ootused või raamatule tehtud reklaam, ei tea. Igatahes välja hõigatud avameelsust ma eriti ei kohanud. Ka puudus siin lugu kui selline (olgu selleks siis Raua või Heinsalu kogemuslugu seoses sõltuvusega, kuigi jah, eks kõige enam müüdigi raamatut ju Raua nimega). Oligi lihtsalt intervjuu (jah, apetiitsemalt mõjub selle nimetamine "vestluseks"). Oligi üldine keerutamine ümmargustel teemadel. Mis ju ei ole ka vale, aga kahjuks ei mõju haaravalt ega elumuutvalt.
Lisaks oli siin minu jaoks kerge "astuge meie boksi" maik man.
Jätkuvalt loodan, et Neeme Raud kirjutab kunagi raamatu, noh, sellise vähe teistsuguse.
Uhh, milline raamat... ei tahakski muud öelda kui et... loetagu!
Aga kui sellest ühest sõnast on sulle siiski vähe, siis mõtle loole, kus on neli naist ja plikatirts (kahe naise lapselaps) ja neile kõigile antakse hääl ja sõna. Nad kerivad oma sõjaaegset ja tänapäevast (1972?) lugu. Mulle meeldivad mitmeplaanilised lood ja seda see just on. Lugu rändab ajas, inimestes, geograafiliselt, ajaloos muidugi ka, täpsemalt on see Karjala valus lugu.
Kui norida, siis Hilla vanemate, ehk Anna ja Ida (?eeldan, et see nii oli, sest soomekeelseid eelraamatuid pole lugenud ja sellekohast taustainfot meile selles raamatus heldelt ei jagata) laste omavahelise suhte teemal. Seda mainitakse põgusalt ja vihjamisi pidevalt, aga mis seal täpsemalt on, sellest taustata aru ei saa. Oletan, et varasemates raamatutes on sellest siis rohkem juttu olnud.
Soovitasin Apollo raamatuportaalis enne suvel Hiiumaa tulemist veidike temaatilist lugemist.
Hiiumaaga seotud kirjaneitsitest ja -meestest kõneldes meenuvad ilmselt kõigile esimeste seas Ave Alavainu, Jaan Kross, Tõnu Õnnepalu, Vaapo Vaher jt, kelle rikkalik kirjanduslik pagas on ilmselt paljudel juba läbi loetud. Aga põnevat ja muhedat lugemist leidub veelgi (ja kellel sellest vähe, siis tasub lisa uurida Vaapo Vaheri kaheköitelisest «Hiiumaa kirjanduse loost»).
AEG
Teinakord ma pikuda vagavasti öhe koha peel
ja katsu olla hästi tasa
et aeg mind üles äi lövaks
ega hakkaks jälle edas minema
ja tahtma, et ma ta seltsis muretseks.
Eile humigu see önnestus;
ma hissisi teki eere alt
ja oli naa vagusi
et aeg mötles et ma pole veel kuju tulndkid
mool tulli naar peele
sest ta olli kangest närvis
pürgis mo suhtlite sees
tömmas kapiuksed vallali
kiskus suitsu
ja katsus aega surnuks lüia.
Ta löidis mo löpuks üles siiskid,
kisse jäksb niikau öhe koha peel pikuta.
"Minu"-sarja Eesti saarte raamatute rivi on täienenud. Mul muidugi suur rõõm lugeda ja kaasa noogutada, vastu nagu polnudki eriti millelegi vaielda.
Mele Pesti on võtnud ette suure töö, sest temal on Kuressaare kõrval oluline osa ka oma perekonna (aja)loo kirjapanekul. Kirjeldused vanavanemate kuramaažist ja ema-isa saarele kolimisest ja ema-isa (ja sõpruskonna) Saaremaa matkast, mille Tarmo Teder raamatusse raiub... no need on sellised, et panevad kaadrid silme eest läbi jooksma ja toovad naerukurrud suunurkadesse.
Edasi tuleb see argisem Kuressaare, see, mis nii sarnane Hiiumaalegi. Hooajaline elu. Kirjutamata reeglid. Ümbernurga jutu veeretamised. Kinnisvara soetamise ja müümise rõõmud. Kuidas midagi on alati tehtud.
Ja lisaks korralik ülevaade Kuressaare ajaloost ja tänasest päevast. See muidugi erineb Hiiumaast, on väheke vägevam. Pole meil sellist lossi, spaadest kõnelemata. Ja Kärdlas pole ka nii head promeneerimise ja enese eksponeerimise tänavat (kellele see pool peaks puhkusel olles oluline olema).
Lemmikväljendi sain ka: merega piiratud mõistus. Seda võib kahel moel tõlgendada, nuputage ise. Või lugege raamatut.