esmaspäev, 28. juuni 2021

Ripakil lugemised



"Vaimu paik" Jaan Kaplinski

Rahu, see on see, mis mul Kaplinski loominguga ikka seostub. Nii ka seekord. Tasane kulgemine, lapsepõlves, mälestustes, keeles, looduses, tänases päevas.
Raamatu algusotsa kirjavahetust Õnnepaluga oleks muidugi veel ja veel lugenud. Nagu ei olegi suurt midagi, aga samas siiski piisavalt palju. Väheks jäi, seda küll.

Ja ma mõtlesin kirjavahetuse kui sellise üle. Kui oluline see on. Annab mõlemale poolele. Suur rõõm, et mu elus on ikka ja alati olnud neid, kellega pikemalt mõtteid vahetada. Olgu iganädalaselt või kord kvartalis, olgu olmelistel või ebamaistel teemadel, aga need on nii rikastavad. 

P.S. Tegemis peaks olema uue sarja avaraamatuga (Ööülikooli Raamatukogu), nii et hoidke silm peal.








"Kiri minu nooremale minale" koost. Veronika Kivisilla


Olles paar aastat (ole nüüd, raudselt on mingi sajand sellest möödas juba!) tagasi mingit sarnast raamatut juba lugenud, olin väga skeptiline ja madalate ootustega. Peamiselt veeniski mind viimaks raamatut lugemisnimekirja panema ikka koostaja isik, Veronika Kivisilla, kellesse ma võrdlemisi sooja sümpaatiaga suhtun.

Ja ega ma kahetse küll. Mitte et ma üldse elus eriti midagi kahetseksin. Kirjutajate ampluaa oli väga lai, oli suisa mõni selline nimi, keda ma ei teadnudki. Nimeliselt ehk välja ei too, pärast mõni veel solvub. Kõigi puhul kenasti siiski ka tutvustus olemas. Need tutvustused, kusjuures, on veel täiesti omaette teema, mis minus sportlikku huvi tekitasid. Oli vist kuskil mainitud, et tutvustuse andis igaüks ise...? Ja ega ma muidugi tea, kas igaüks kirjutas tõesti just sel hetkel ja selle raamatu jaoks enesetutvustuse või haaras näiteks Vikipeediast vms sellisest kohast kellegi kolmanda isiku koostatud kirjelduse. Igatahes mõne tegelase puhul oli see tutvustus küll veidralt omamoodi, tabasin end mõttelt, et kas see või teine tõepoolest ennast niimoodi tutvustaks. Aga kui see tõesti oli kirjutaja enese valik, siis andis see neile isikutele igatahes täiesti uue vaatenurga.

Need kirjad siis, eks ole. Ütleme nii, et paar tükki olid ehk igavavõitu ja oleks parem võinud välja jääda, ent ma muidugi mõistan ka keerulises olukorras koostajat, kes ei saa pärast mõtteubina adresseerimist ja siis kirja tagasisaamist öelda kirjutajale, et halloo, su kiri oli nii mõttetu, et seda ma raamatusse ei raiu, ela edasi, püüa paremini :) Valdavalt oli igas kirjas ikka mingi tera olemas. Ühisosa oli vist üldiselt sarnane: ole julgem, usu endasse, küta vapralt edasi, kõik läheb hästi. Julgustav ja positiivne. Kahetsemist ja halamist praktiliselt polnudki.

Ja siis oli seal kulda. Heas mõttes jäi meelde näiteks Sirje Kiini kõnelus armastusest. Et "ära otsi ainult seda üht, seda kõige targemat, ilusamat, tugevamat, mõjuvõimsamat, seksikamat või kõige õrnemat ja empaatilisemat, vaid otsi seda, kelles on kõik need omadused rohkem-vähem olemas, et sinu armastus oleks paljude võimete skaala, alates vaimsest ja tundelisest sobivusest ja lõpetades intiimse sobivusega." Kirjutan kahel käel alla. Vaadake enda ümber ja küllap te näiteid leiate.

Positiivselt üllatas ka Valdur Mikita, eks ole mul ka põhjust ühes asjas samastuda. "Tahtsin tingimata ühte asja veel küsida. Mäletad, Sul oli see imelik häire, et pidid alati täpselt kahe sammuga trepist üles saama. Nende sammudega sai ikka igasuguseid asju tehtud. Ükskord õnnestus Sul isegi tuumasõda ära hoida. Siis, kui sammud välja ei tulnud, läks südame alt imelikult õõnsaks, kõhe judin lasi abaluudel liugu. Siis pidi lihtsalt niikaua proovima, kuni sammud klappisid. Tahtsin küsida, kas teed seda ikka veel? Nüüd kutsutakse seda muuseas obsessiiv-kompulsiivseks häireks." Mul on ka need kiiksud olemas, küll veidi teised, aga nii udupeent diagnoosi pole taibanud andagi (kohe kuidagi tähtsam tunne tekkis :)). Mul on see kolmega jagumise teema üks selline. Nimed, sõnad, pealkirjad. Kirjandusliku varjunime valikul oli seda asja kergem suunata, aga no katsu sa päris elus oma nime klappima saada, kulus nii mõnigi lahutus ja abielu, nii esivanematel kui endal :) Teine asi on mul veel, see on seotud raamatu lugemist alustades lehekülgede arvuga. Kui raamatut avades loen esimese soojaga vähem lk kui mu vanus, siis on väga pahasti, põhimõtteliselt kukun hiljemalt homme lapiti surnult maha. Aga ega ka enda vanusega võrdsest arvust lk-dest piisa, edasi tuleb mul veel põhjalik skaala, kui palju pean jõudma lugema, sõnaga, keeruline värk.

Mis veel silma jäi? Päris mitmed rõhutasid, et võta üks rada, üks valdkond, ja hakka järjekindlalt minema. Seda rõhutas vist nii eelpool mainitud Kiin kui ka pianist Johan Randvere, keegi arstidest vist ka. See on küll teema, mulle üle võiks pikalt diskuteerida, nii poolt kui ka vastu, aga internet võib täis saada.

Oli veel häid kirju, aga ei hakka kõiki välja tooma. Kindlasti lootusrikas ja optimistlik lugemine. Muidugi kui mõelda, et need on kõik mingis vallas edukad ja edasijõudnud inimesed, siis mis siin imestada, mõtleks, kui sellised kirjad kirjutaks paadunud retsidivistid, põhjakäinud narkarid ja alkašid, eluheidikud... mida nemad ütleksid enda nooremale minale...




"Väikese haugi püük" Juhani Karila

Raske juhus, ma pean tunnistama. Esimene katse alustada luhtus sootuks ja mõtlesin päris pooleli jätta. Tegin siiski teise katse veel. Muhe jantlik lugu on iseenesest tore lugeda. Rohke dialoog on nauditav. Murdekeele kasutamine annab iseloomuliku "hääle", mis mulle õige kenasti passis.

Aga mis mul kõik punased tuled vilkuma paneb, on see hakitud stiil, kus lademes lauseid algab alusega, eriti veel asesõnaga (vt lisatud fotol). See on midagi, mida ma lugeda ei suuda.

Aga teil soovitan siiski proovida, võib meeldida.







"Võõrad lapsed" Ljudmila Ulitskaja 


Ma ei teagi, mida selle vaimustava raamatu juures esimeses järjekorras kiita... Keelt ehk? Siinkohal muidugi ei tea, palju sellest on Ulitskaja teene ja palju tõlkija Ilona Martsoni oma. Aga see kujunditerikas, mahlakas, voogav ja külluslik keel puges mulle naha vahele. Näiteid on raske tuua, sest kontekstist välja rebituna jäävad need nii mõnigi kord ehk kaugeks, aga no näiteks:

"Veerand tunni pärast tuli ilmale Viktoria, põhjustades kaks suurt rebendit ja palju väikesi kahjustusi pühis väravais, kuhu siseneda on nii magus ja kerge, aga väljuda raske ja valus."

Ja selliseid naudinguid võluvast keelest leidus ohtralt.

Seejärel psühholoogiliselt põnevad ja detailirikkad portreed lastest/noorukitest. Kui Ulitskaja kirjeldab lapse mõttemaailma, mingisuguseid loomusunde, motiive, arenguprotsessi ühest ilmsüüta pisikesest sammust kuni suure jamani, siis oskan vaid pisar silmanurgas kaasa noogutada. Just nii see sageli juhtubki. Ääretult täpne, mis mul ikka öelda. Sealjuures lõppevad kõik need hullud asjad siiski võrdlemisi positiivselt, nii et kaunil suisel aal paksu masendust ei pea kartma.

Kui ma tulevasele lugejale üldse midagi südamele paneks, siis seda, et jälgi algusest peale tähelepanelikumalt nimesid. Esiotsa tundub, et lood on absoluutselt lahusseisvad, nagu omaette funktsioneerivad novellid, ent mingil hetkel hakkad märkama, et oot-oot, üks ja teine nimi kordub, ja raamatu lõpuks saab neist tükikestest õige terviklik pilt kokku. Mis annab täiesti oma mõõtme noorte inimeste arengule, kui oled seda algusest peale suutnud jälgida. 



"Muna seiklused Kreekas" Lembe Mõttus

Lembe, kes on igati muheda "Minu Okeaania" autor, tegi nüüd ootamatult kõrvalepõike lasteraamatute juurde. Loomulikult on ka kogu see lugu, mis te siis mõtlesite!, reisimise teemadel. Ja Kreeka, mul on tunne, on Lembe lemmikmaa, nagu ka minu.

Kolm tegelast, läbivalt selgete tüpaažidena, asuvadki teele, rändavad läbi Kreekamaa, tutvuvad Vana-Kreeka müütiliste tegelastega ja seiklevad kuulsamates paikades (olgu selleks Knossose palee, Akropol, Samaaria mäekuru, Achilleuse palee jne). Ja seda kõike lihtsas ja arusaadavas keeles, enam-vähem lastele sobilikult. Põhimõtteliselt, kui sa oled ses osas koolihariduseta, siis siit saad sa baasteadmised kätte küll.

Mina kuulsin muidugi kogu aja Lembe enda "häält". Selle Lembe, kes Okeaanias veeretas toakaaslasega viinapudelit öömaja põrandal (ainus detail, mida tänaseni mäletan kusjuures). Siin nii karmiks ei läinud, aga Delfi oraakli veiniaurud ja segiklopitud kompoti võrdlus šampanjaga tuli ära küll.

Muide, tegemist on suisa sarja avaraamatuga, nii et saame näha ja lugeda, mida tulevikul varuks on ja milliseid maid Muna (Lembe ise?), Hologramm ja Roosa Õhupall veel külastavad. Igatahes seekordne Kreekast lugemine tõi Kreeka Hiiumaale kohale küll ja ma tõesti ei näe põhjust, miks tänasel päeval siit kuhugi minna. 




 "Aed" Marina Stepnova

Võluv tekst ja hea lugu. Stepnova jutustajana on nauditav, nagu varemgi ("Lazari naised", "Itaalia õppetunnid", viimane küll mul meeles ähmasemalt).

Kuidas ma küll kahtlesin, kas seda raamatut koju vedada, ikkagi 19. sajand ja kohe tulevad mingid roosad romaanikesed silme ette. Ja kuigi mu tagasikaja on napp, siis soovitus on seda tungivam.




"Inimene helendavast klaaskastis" 


Jaapani asjad pole päris lõpuni minu jaoks, eks sealne kultuuriruum lihtsalt on kauge ja võõras, inimeste elustiil vastandlik minu omale, nii et pole ime, et mul ja neil ühisosa puudub. Taolises masinavärgis elamine kurvastab mind hingepõhjani. Samas nagu me peategelase näitel aru saime, siis kerge psüühilise häirega inimese puhul on selge ja täpne raamistik, ehk kindel masinavärk, isegi justkui hea ja turvaline. Omaette teema on, et kui sageli üks neist teisest tuleneb. Tõsi, mitte peategelase Keiko osas, sest tema oli lapsest saadik veidi isemoodi, teda pole painutanud süsteem kui selline.

Huvitav oli lugeda, kui jäigalt on seal paigas erinevad verstapostid inimese elukaarel. 36-aastane vallaline ja lastetu Keiko pidi alailma aru andma. Veel veidram, et koolikaaslaste (ei mäleta ka, kas kolleegide) jaoks oli oluline pärida, kas ta ikka üldse seksinud on. Kõige krooniks leidus veel veider meesisend, kes süüdimatult arutles, et 36-aastase üsk on juba kindlasti krimpsus ja teisal kuulutas Keikole otse, et nii vana naise peale tema kohe kindlasti ei erutu.

Oookei. Aga nagu lastest ja abielust veel vähe oleks, siis ka tunnitasuline töö tundus olevat midagi õige häbiväärset, vähemalt 36-aastase jaoks.

Sõnaga selline omamoodi lugemine. Veidi nukker, veidi ärritav, aga sellised nad lihtsalt on ja eks me loemegi selleks, et saada midagi teiste maade ja rahvaste kohta teada.



reede, 11. juuni 2021

Jälle maailma peal ripakil / Metsküla

Reisiraamatute põuas ma just sellist mõnusalt kerget lugemisampsu vajasingi. Esmalt langesid viljakasse pinnasesse juba autori inspireerivad sõnad sissejuhatuses, mis innustavad härjal sarvist haarama ja lõpetama igasuguse kõhklemise (olgu selleks hakatus kirjutamiseks või reisile minekuks). Viimasega mul probleeme pole, esimesega kohati nagu oleks, ent õnneks lõpp peaks juba paistma ka... või vähemalt sel sajandil peaks see juhtuma.


Mis mind kergelt kadedaks teeb, need on Liina kogemused üksi reisimisel. Seda harukordset võimalust on mul elus harva olnud. Ma ei taha väita, et see iseenesest mingi õnnetus oleks (vastupidi, hea kaasteeline on parem kui lotovõit), lihtsalt üksi reisides satub märksa enam kohalikega lobisema, mis omakorda on parim osa reisimisest. Ma ei tea, kuidagi just inimesed ja juhtumised on need, mis reisist reisi teevad, kas pole? Sa võid silm punnis jõllitada ilmatu vägevat koske või mäge või sini-sinist veteavarust, aga seiklus see ei ole, adrenaliini ei anna ja head lugu sellest naljalt ei sünni. Loo tekkeks on vaja inimest või plindrisse sattumist :)
No seda Liinal ikka juhtub. Näiteks komistab ta Hiinas levinud petuskeemi otsa, kus kohalikud neiud rännuselli esmapilgul tagamõtteta teed jooma kutsuvad. Ise ma pole Hiinas käinud (ei taha ka, mulle piisab abikaasa WC otsimise kirjeldustest, sedavõrd keeruline oli hiinlastele selgeks teha, mis kohta tarvis on... peaaegu jõuti juba kogu toimingu ette mängimiseni... tähendab, olgu, ma edasi ei kirjelda).
Või kuidas pealtnäha süütu surnuaia pildistamine Gruusia-Armeenia piiri lähedal ebameeldivusi põhjustas. Minu lemmiklugu on ilmselgelt Põhja-Korea. Ajal, mil maailm muutub ühte nägu ja kultuurilisi erinevusi jääb üha vähemaks, pakuvad lugemisrõõmu just erilised paigad. Mingis varasemas reisilugude raamatus on sellest ka kirjutatud, aga seal see mulle põnev ei tundunud, aga siin oli päris vahvasti edasi antud. Kuigi ma saan aru, et see on võrdlemisi üks ja ainus tüüpekskursioon, kenasti lavastatud ja kontrollitud, et lääne inimene näeks ja teaks, kui ilus on elu Põhja-Koreas :)
Eraldi plusspunktid annan autorile ka selle eest, et paari sõnaga mainiti ilustamata vabatahtliku töö telgitaguseid (autor oli mõned kuus Mehhikos inglise keelt õpetamas). Eks selles rahade jagamises ja paberil numbrite liigutamises ole üksjagu silmakirjalikkust ja kohati võhiklikkust, räägitakse sellest aga harva.

Aitab nüüd küll, jätan midagi lugemiseks ka ikka.



neljapäev, 10. juuni 2021

Surm Bulgaarias / Sauter

 


Üldiselt tuleb tõdeda, et Sauter on käekirja muutnud. Võtnud seekord hakituma stiili, mitte et ta üldse kunagi oleks pikalausemees olnud, aga no nüüd on päris ära keeranud.

Sisu on muidu ikka seesama, mis kogu aeg. Elu joogist joogini, sekka vetsuteemad ja peeretamine. Naised teda ei mõista. Tahavad vaid raha ja keelekat. Lihtsalt seekord toimub see kõik Bulgaarias. No väga värskendav tõesti 😀

Kes Sauterit ka muidu loeb, see loeb. Soovitada teda kellelegi ei oska ma nagunii.

kolmapäev, 9. juuni 2021

Kuressaare

 On suvi ja seega jutud lühenevad sajaga.

Kuressaare märksõnad:

1) dresscode lapsevanker. Ma ei tea, miks ja kuidas on Kuressaares nii palju noori emasid! Kui ma olen kuu aega järjest Hiiumaal (käies 3-5 korda nädalas Kärdlas), siis on titekäru nägemine mu jaoks päevasündmus. Kures oli iga teine tänaval kõndija vankri või käruga. Mul oli päriselt veider tunne ilma olla. 

2) Tegime iga lõuna- ja õhtusöök statistikat peatänaval. Kui Hiiumaa rahvaauto on Subaru, siis Saaremaal Dacia Duster. Roolis (sõltumata margist) enamasti naised. Küsimus: kus on Kuressaare mehed?

3) Ma käisin elus esimest korda spaahotellis nii, et spaasse ei jõudnudki :) Põhimõtteliselt käisingi end suveks välja magamas.

4) Seda lugu ma pikemalt lahkama ei hakka, aga lühidalt öeldes: phmt läksime kodust ära teadmisega, et samal ajal tuleb meile puhkama üks meie noorte tuttav tegelane nimega X, kes T-l on ka Fb-s olemas. Suhtlesid, leppisid eluolu kokku. Kuna me lahkusime enne, kui tegelased siia jõudsid, siis pidi T. neid õhtul Saaremaalt ka telefonitsi juhendama. Õhtul toimusid telefoneerimised, T. korra imestas, et miks tal  X-i nime telefon ei näita, aga no tal on pidevalt mingi teema, et kord näitab helistaja nime ja siis ei näita, mõni mõis. 

Kui me siis koju tagasi laekusime ja valel pool väravat olles helistasime "koduvalvurile", et ta värava seestpoolt avaks, siis... värava alt paistsid tsips-tsips valed jalad. Juhtub. Kui värav avanes, siis... vaatas sealt vastu muhe seltsimees Y. Tõsi, X ja Y kannavad ühist eesnime. Üks neist kasutab Fb-s perenime ka, teisel valitseb tühjus. 

Oookei...






5) Kui suur on mu reisiraamatute nälg? 
Vastan: nii suur, et sain raamatu, asusin seda lugema ja alles siis, kui nägin, et Liina Metsküla näitab instas pilte raamatuvirnast, mida ei viitsinud üks päev autogrammitada, avasin hirmuga oma eksemplari, et appi-appi, kas ma jäin pühenduseta :) Ja siis leidsin, et ajee, mul on ikka pühendus olemas :)



esmaspäev, 7. juuni 2021

reede, 4. juuni 2021

Kainus

 Ma vist lootsin midagi muud. Olid põhjuseks mu enda valed ootused või raamatule tehtud reklaam, ei tea. Igatahes välja hõigatud avameelsust ma eriti ei kohanud. Ka puudus siin lugu kui selline (olgu selleks siis Raua või Heinsalu kogemuslugu seoses sõltuvusega, kuigi jah, eks kõige enam müüdigi raamatut ju Raua nimega). Oligi lihtsalt intervjuu (jah, apetiitsemalt mõjub selle nimetamine "vestluseks"). Oligi üldine keerutamine ümmargustel teemadel. Mis ju ei ole ka vale, aga kahjuks ei mõju haaravalt ega elumuutvalt. 

Lisaks oli siin minu jaoks kerge "astuge meie boksi" maik man. 


Jätkuvalt loodan, et Neeme Raud kirjutab kunagi raamatu, noh, sellise vähe teistsuguse.




neljapäev, 3. juuni 2021

Nõmmeliivatee/Kähkönen

 Uhh, milline raamat... ei tahakski muud öelda kui et... loetagu! 

Aga kui sellest ühest sõnast on sulle siiski vähe, siis mõtle loole, kus on neli naist ja plikatirts (kahe naise lapselaps) ja neile kõigile antakse hääl ja sõna. Nad kerivad oma sõjaaegset ja tänapäevast (1972?) lugu. Mulle meeldivad mitmeplaanilised lood ja seda see just on. Lugu rändab ajas, inimestes, geograafiliselt, ajaloos muidugi ka, täpsemalt on see Karjala valus lugu.


Kui norida, siis Hilla vanemate, ehk Anna ja Ida (?eeldan, et see nii oli, sest soomekeelseid eelraamatuid pole lugenud ja sellekohast taustainfot meile selles raamatus heldelt ei jagata) laste omavahelise suhte teemal. Seda mainitakse põgusalt ja vihjamisi pidevalt, aga mis seal täpsemalt on, sellest taustata aru ei saa. Oletan, et varasemates raamatutes on sellest siis rohkem juttu olnud.


kolmapäev, 2. juuni 2021

Lugemist Hiiumaa ainetel

Soovitasin Apollo raamatuportaalis enne suvel Hiiumaa tulemist veidike temaatilist lugemist. 


 Hiiumaaga seotud kirjaneitsitest ja -meestest kõneldes meenuvad ilmselt kõigile esimeste seas Ave Alavainu, Jaan Kross, Tõnu Õnnepalu, Vaapo Vaher jt, kelle rikkalik kirjanduslik pagas on ilmselt paljudel juba läbi loetud. Aga põnevat ja muhedat lugemist leidub veelgi (ja kellel sellest vähe, siis tasub lisa uurida Vaapo Vaheri kaheköitelisest «Hiiumaa kirjanduse loost»).

  • Herman Sergo «Näkimadalad» ja hiiurootslaste lugu oli kindlasti minu esimene tutvus Hiiumaaga. Juhtus see kusagil õrnas eas, millest siiani annab tunnistust pitsitus päikesepõimikus, kui meenub Getteri igatsus ja ootamine katuseharjal. Ja eks saareelus seda ootamist satub ette omajagu. Triloogia esimene osa algab katku saarele jõudmisega 1710. aastal, ja siis 310 aastat hiljem… njaa, see on juba järgmiste suleseppade võimalus.

 

  • Douglas Wells, «Jänki seiklused Hiiumaal». Igale pötkule kohustuslik lektüür. Kui ka hiidlast lõpuni ei mõista, siis sammukese lähemale aitab ometi. Teadmine, et kõik on juba olnud ja sa pole ei esimene ega viimane, kes sisserännanuna igasuguste veidrustega rinda pistab. Üle kõige kumab aga ometigi suur armastus Hiiumaa ja selle isemoodi rahvakillu vastu. Igatahes lõbus ja südamlik lugemine, millele hiidlased esiti kõõrdi vaatasid (ei-ei, midagi sellist pole olnud, sellised me küll ei ole!), aastate möödudes tsiteeritakse vestlustes, nõustuvalt kaasa noogutades, juba üha sagedamini.

 


  • Andrus Roosa, «Hiidlase vähene naljaraamand». Roosa on mees nagu orkester, kes on kogunud kokku ja raamatusse raiunud mitmeseugused saarel ringlevad naljalood. Lood on jaotatud kohati piirkonniti, kohati temaatiliselt. Oma koosa saavad kõik. Paras ampsukaupa lugeda ja rõõmsat meelt üleval hoida.

 

  • Kristiina Hellström, «Minu Hiiumaa aed». Aianduskauge inimesena olin üllatunud kui põnev oli lugeda autori mastaapsest aialoomest Sarve poolsaarel. Tulemuse teeb seda väärtuslikumaks, et pinnas on siinmail napp ja karm, meenutades veidi tundraloodust. Lohutav oli ka lugeda tema võitlusest metssigade terrori vastu. Teksti rikastavad kaunid pildid aiast ja taimedest.

 

  • Voldemar Panso «Naljakas inimene» ja tema poolt ajaloo annaalidesse talletatud Lepa Anna toob samuti iga kell muige suule. Jutud Kassari värvika ja vägisõnarikka suuvärgiga Anna tegemistest ja ütlemistest ringlevad hiidlaste seas nii, nagu oleks kõik see alles eile juhtunud. Puritaanidele ei soovita.

 

  • Heli Laaksonen, «Ole ise». Ei kõnele need luuletused küll otseselt Hiiumaast ja hiidlastest, ent on ajatult argised ja kantud elufilosoofiast, mis sobib kõikjale. Lisaks muidugi võrratu töö, mille Järvi Kokla on neid luuletusi hiiu murdesse ümber pannes teinud. Äratundmisrõõmu luuleleigele lugejale lisavad kindlasti kodused mugandused, olgu selleks Ott Lepland, Selver vms.

AEG

Teinakord ma pikuda vagavasti öhe koha peel

ja katsu olla hästi tasa

et aeg mind üles äi lövaks

ega hakkaks jälle edas minema

ja tahtma, et ma ta seltsis muretseks.

Eile humigu see önnestus;

ma hissisi teki eere alt

ja oli naa vagusi

et aeg mötles et ma pole veel kuju tulndkid

mool tulli naar peele

sest ta olli kangest närvis

pürgis mo suhtlite sees

tömmas kapiuksed vallali

kiskus suitsu

ja katsus aega surnuks lüia.

Ta löidis mo löpuks üles siiskid,

kisse jäksb niikau öhe koha peel pikuta.

 

  • Äsja ilmunud Mele Pesti «Minu Kuressaare» paneb aga hoogsalt kaasa noogutama. Tögagu need saarlased ja hiidlased üksteist palju tahavad, aga sarnast on ikka rohkem kui erinevat. Lugesin ja hüüatasin korduvalt, et just nii ongi! Hooajaline elu, kinnisvara soetamine, ümbernurga jutu veeretamise kombed jms. Kuni «Minu» sarjas veel Kärdla raamatut ei ole, võib julgesti Kuressaare raamatut lugeda. Nagu hiidlane ütleks, hoidis külges küll.

teisipäev, 1. juuni 2021

Minu Kuressaare/Mele Pesti

 "Minu"-sarja Eesti saarte raamatute rivi on täienenud. Mul muidugi suur rõõm lugeda ja kaasa noogutada, vastu nagu polnudki eriti millelegi vaielda. 

Mele Pesti on võtnud ette suure töö, sest temal on Kuressaare kõrval oluline osa ka oma perekonna (aja)loo kirjapanekul. Kirjeldused vanavanemate kuramaažist ja ema-isa saarele kolimisest ja ema-isa (ja sõpruskonna) Saaremaa matkast, mille Tarmo Teder raamatusse raiub... no need on sellised, et panevad kaadrid silme eest läbi jooksma ja toovad naerukurrud suunurkadesse. 

Edasi tuleb see argisem Kuressaare, see, mis nii sarnane Hiiumaalegi. Hooajaline elu. Kirjutamata reeglid. Ümbernurga jutu veeretamised. Kinnisvara soetamise ja müümise rõõmud.  Kuidas midagi on alati tehtud.

Ja lisaks korralik ülevaade Kuressaare ajaloost ja tänasest päevast. See muidugi erineb Hiiumaast, on väheke vägevam. Pole meil sellist lossi, spaadest kõnelemata. Ja Kärdlas pole ka nii head promeneerimise ja enese eksponeerimise tänavat (kellele see pool peaks puhkusel olles oluline olema).


Lemmikväljendi sain ka: merega piiratud mõistus. Seda võib kahel moel tõlgendada, nuputage ise. Või lugege raamatut.