esmaspäev, 28. juuni 2021

Ripakil lugemised



"Vaimu paik" Jaan Kaplinski

Rahu, see on see, mis mul Kaplinski loominguga ikka seostub. Nii ka seekord. Tasane kulgemine, lapsepõlves, mälestustes, keeles, looduses, tänases päevas.
Raamatu algusotsa kirjavahetust Õnnepaluga oleks muidugi veel ja veel lugenud. Nagu ei olegi suurt midagi, aga samas siiski piisavalt palju. Väheks jäi, seda küll.

Ja ma mõtlesin kirjavahetuse kui sellise üle. Kui oluline see on. Annab mõlemale poolele. Suur rõõm, et mu elus on ikka ja alati olnud neid, kellega pikemalt mõtteid vahetada. Olgu iganädalaselt või kord kvartalis, olgu olmelistel või ebamaistel teemadel, aga need on nii rikastavad. 

P.S. Tegemis peaks olema uue sarja avaraamatuga (Ööülikooli Raamatukogu), nii et hoidke silm peal.








"Kiri minu nooremale minale" koost. Veronika Kivisilla


Olles paar aastat (ole nüüd, raudselt on mingi sajand sellest möödas juba!) tagasi mingit sarnast raamatut juba lugenud, olin väga skeptiline ja madalate ootustega. Peamiselt veeniski mind viimaks raamatut lugemisnimekirja panema ikka koostaja isik, Veronika Kivisilla, kellesse ma võrdlemisi sooja sümpaatiaga suhtun.

Ja ega ma kahetse küll. Mitte et ma üldse elus eriti midagi kahetseksin. Kirjutajate ampluaa oli väga lai, oli suisa mõni selline nimi, keda ma ei teadnudki. Nimeliselt ehk välja ei too, pärast mõni veel solvub. Kõigi puhul kenasti siiski ka tutvustus olemas. Need tutvustused, kusjuures, on veel täiesti omaette teema, mis minus sportlikku huvi tekitasid. Oli vist kuskil mainitud, et tutvustuse andis igaüks ise...? Ja ega ma muidugi tea, kas igaüks kirjutas tõesti just sel hetkel ja selle raamatu jaoks enesetutvustuse või haaras näiteks Vikipeediast vms sellisest kohast kellegi kolmanda isiku koostatud kirjelduse. Igatahes mõne tegelase puhul oli see tutvustus küll veidralt omamoodi, tabasin end mõttelt, et kas see või teine tõepoolest ennast niimoodi tutvustaks. Aga kui see tõesti oli kirjutaja enese valik, siis andis see neile isikutele igatahes täiesti uue vaatenurga.

Need kirjad siis, eks ole. Ütleme nii, et paar tükki olid ehk igavavõitu ja oleks parem võinud välja jääda, ent ma muidugi mõistan ka keerulises olukorras koostajat, kes ei saa pärast mõtteubina adresseerimist ja siis kirja tagasisaamist öelda kirjutajale, et halloo, su kiri oli nii mõttetu, et seda ma raamatusse ei raiu, ela edasi, püüa paremini :) Valdavalt oli igas kirjas ikka mingi tera olemas. Ühisosa oli vist üldiselt sarnane: ole julgem, usu endasse, küta vapralt edasi, kõik läheb hästi. Julgustav ja positiivne. Kahetsemist ja halamist praktiliselt polnudki.

Ja siis oli seal kulda. Heas mõttes jäi meelde näiteks Sirje Kiini kõnelus armastusest. Et "ära otsi ainult seda üht, seda kõige targemat, ilusamat, tugevamat, mõjuvõimsamat, seksikamat või kõige õrnemat ja empaatilisemat, vaid otsi seda, kelles on kõik need omadused rohkem-vähem olemas, et sinu armastus oleks paljude võimete skaala, alates vaimsest ja tundelisest sobivusest ja lõpetades intiimse sobivusega." Kirjutan kahel käel alla. Vaadake enda ümber ja küllap te näiteid leiate.

Positiivselt üllatas ka Valdur Mikita, eks ole mul ka põhjust ühes asjas samastuda. "Tahtsin tingimata ühte asja veel küsida. Mäletad, Sul oli see imelik häire, et pidid alati täpselt kahe sammuga trepist üles saama. Nende sammudega sai ikka igasuguseid asju tehtud. Ükskord õnnestus Sul isegi tuumasõda ära hoida. Siis, kui sammud välja ei tulnud, läks südame alt imelikult õõnsaks, kõhe judin lasi abaluudel liugu. Siis pidi lihtsalt niikaua proovima, kuni sammud klappisid. Tahtsin küsida, kas teed seda ikka veel? Nüüd kutsutakse seda muuseas obsessiiv-kompulsiivseks häireks." Mul on ka need kiiksud olemas, küll veidi teised, aga nii udupeent diagnoosi pole taibanud andagi (kohe kuidagi tähtsam tunne tekkis :)). Mul on see kolmega jagumise teema üks selline. Nimed, sõnad, pealkirjad. Kirjandusliku varjunime valikul oli seda asja kergem suunata, aga no katsu sa päris elus oma nime klappima saada, kulus nii mõnigi lahutus ja abielu, nii esivanematel kui endal :) Teine asi on mul veel, see on seotud raamatu lugemist alustades lehekülgede arvuga. Kui raamatut avades loen esimese soojaga vähem lk kui mu vanus, siis on väga pahasti, põhimõtteliselt kukun hiljemalt homme lapiti surnult maha. Aga ega ka enda vanusega võrdsest arvust lk-dest piisa, edasi tuleb mul veel põhjalik skaala, kui palju pean jõudma lugema, sõnaga, keeruline värk.

Mis veel silma jäi? Päris mitmed rõhutasid, et võta üks rada, üks valdkond, ja hakka järjekindlalt minema. Seda rõhutas vist nii eelpool mainitud Kiin kui ka pianist Johan Randvere, keegi arstidest vist ka. See on küll teema, mulle üle võiks pikalt diskuteerida, nii poolt kui ka vastu, aga internet võib täis saada.

Oli veel häid kirju, aga ei hakka kõiki välja tooma. Kindlasti lootusrikas ja optimistlik lugemine. Muidugi kui mõelda, et need on kõik mingis vallas edukad ja edasijõudnud inimesed, siis mis siin imestada, mõtleks, kui sellised kirjad kirjutaks paadunud retsidivistid, põhjakäinud narkarid ja alkašid, eluheidikud... mida nemad ütleksid enda nooremale minale...




"Väikese haugi püük" Juhani Karila

Raske juhus, ma pean tunnistama. Esimene katse alustada luhtus sootuks ja mõtlesin päris pooleli jätta. Tegin siiski teise katse veel. Muhe jantlik lugu on iseenesest tore lugeda. Rohke dialoog on nauditav. Murdekeele kasutamine annab iseloomuliku "hääle", mis mulle õige kenasti passis.

Aga mis mul kõik punased tuled vilkuma paneb, on see hakitud stiil, kus lademes lauseid algab alusega, eriti veel asesõnaga (vt lisatud fotol). See on midagi, mida ma lugeda ei suuda.

Aga teil soovitan siiski proovida, võib meeldida.







"Võõrad lapsed" Ljudmila Ulitskaja 


Ma ei teagi, mida selle vaimustava raamatu juures esimeses järjekorras kiita... Keelt ehk? Siinkohal muidugi ei tea, palju sellest on Ulitskaja teene ja palju tõlkija Ilona Martsoni oma. Aga see kujunditerikas, mahlakas, voogav ja külluslik keel puges mulle naha vahele. Näiteid on raske tuua, sest kontekstist välja rebituna jäävad need nii mõnigi kord ehk kaugeks, aga no näiteks:

"Veerand tunni pärast tuli ilmale Viktoria, põhjustades kaks suurt rebendit ja palju väikesi kahjustusi pühis väravais, kuhu siseneda on nii magus ja kerge, aga väljuda raske ja valus."

Ja selliseid naudinguid võluvast keelest leidus ohtralt.

Seejärel psühholoogiliselt põnevad ja detailirikkad portreed lastest/noorukitest. Kui Ulitskaja kirjeldab lapse mõttemaailma, mingisuguseid loomusunde, motiive, arenguprotsessi ühest ilmsüüta pisikesest sammust kuni suure jamani, siis oskan vaid pisar silmanurgas kaasa noogutada. Just nii see sageli juhtubki. Ääretult täpne, mis mul ikka öelda. Sealjuures lõppevad kõik need hullud asjad siiski võrdlemisi positiivselt, nii et kaunil suisel aal paksu masendust ei pea kartma.

Kui ma tulevasele lugejale üldse midagi südamele paneks, siis seda, et jälgi algusest peale tähelepanelikumalt nimesid. Esiotsa tundub, et lood on absoluutselt lahusseisvad, nagu omaette funktsioneerivad novellid, ent mingil hetkel hakkad märkama, et oot-oot, üks ja teine nimi kordub, ja raamatu lõpuks saab neist tükikestest õige terviklik pilt kokku. Mis annab täiesti oma mõõtme noorte inimeste arengule, kui oled seda algusest peale suutnud jälgida. 



"Muna seiklused Kreekas" Lembe Mõttus

Lembe, kes on igati muheda "Minu Okeaania" autor, tegi nüüd ootamatult kõrvalepõike lasteraamatute juurde. Loomulikult on ka kogu see lugu, mis te siis mõtlesite!, reisimise teemadel. Ja Kreeka, mul on tunne, on Lembe lemmikmaa, nagu ka minu.

Kolm tegelast, läbivalt selgete tüpaažidena, asuvadki teele, rändavad läbi Kreekamaa, tutvuvad Vana-Kreeka müütiliste tegelastega ja seiklevad kuulsamates paikades (olgu selleks Knossose palee, Akropol, Samaaria mäekuru, Achilleuse palee jne). Ja seda kõike lihtsas ja arusaadavas keeles, enam-vähem lastele sobilikult. Põhimõtteliselt, kui sa oled ses osas koolihariduseta, siis siit saad sa baasteadmised kätte küll.

Mina kuulsin muidugi kogu aja Lembe enda "häält". Selle Lembe, kes Okeaanias veeretas toakaaslasega viinapudelit öömaja põrandal (ainus detail, mida tänaseni mäletan kusjuures). Siin nii karmiks ei läinud, aga Delfi oraakli veiniaurud ja segiklopitud kompoti võrdlus šampanjaga tuli ära küll.

Muide, tegemist on suisa sarja avaraamatuga, nii et saame näha ja lugeda, mida tulevikul varuks on ja milliseid maid Muna (Lembe ise?), Hologramm ja Roosa Õhupall veel külastavad. Igatahes seekordne Kreekast lugemine tõi Kreeka Hiiumaale kohale küll ja ma tõesti ei näe põhjust, miks tänasel päeval siit kuhugi minna. 




 "Aed" Marina Stepnova

Võluv tekst ja hea lugu. Stepnova jutustajana on nauditav, nagu varemgi ("Lazari naised", "Itaalia õppetunnid", viimane küll mul meeles ähmasemalt).

Kuidas ma küll kahtlesin, kas seda raamatut koju vedada, ikkagi 19. sajand ja kohe tulevad mingid roosad romaanikesed silme ette. Ja kuigi mu tagasikaja on napp, siis soovitus on seda tungivam.




"Inimene helendavast klaaskastis" 


Jaapani asjad pole päris lõpuni minu jaoks, eks sealne kultuuriruum lihtsalt on kauge ja võõras, inimeste elustiil vastandlik minu omale, nii et pole ime, et mul ja neil ühisosa puudub. Taolises masinavärgis elamine kurvastab mind hingepõhjani. Samas nagu me peategelase näitel aru saime, siis kerge psüühilise häirega inimese puhul on selge ja täpne raamistik, ehk kindel masinavärk, isegi justkui hea ja turvaline. Omaette teema on, et kui sageli üks neist teisest tuleneb. Tõsi, mitte peategelase Keiko osas, sest tema oli lapsest saadik veidi isemoodi, teda pole painutanud süsteem kui selline.

Huvitav oli lugeda, kui jäigalt on seal paigas erinevad verstapostid inimese elukaarel. 36-aastane vallaline ja lastetu Keiko pidi alailma aru andma. Veel veidram, et koolikaaslaste (ei mäleta ka, kas kolleegide) jaoks oli oluline pärida, kas ta ikka üldse seksinud on. Kõige krooniks leidus veel veider meesisend, kes süüdimatult arutles, et 36-aastase üsk on juba kindlasti krimpsus ja teisal kuulutas Keikole otse, et nii vana naise peale tema kohe kindlasti ei erutu.

Oookei. Aga nagu lastest ja abielust veel vähe oleks, siis ka tunnitasuline töö tundus olevat midagi õige häbiväärset, vähemalt 36-aastase jaoks.

Sõnaga selline omamoodi lugemine. Veidi nukker, veidi ärritav, aga sellised nad lihtsalt on ja eks me loemegi selleks, et saada midagi teiste maade ja rahvaste kohta teada.



2 kommentaari:

  1. sina kohe paned/sunid oma raamatuarvustustega laristama, vat!
    nüüd on kaks punast jälle soolas.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. :) Pean punaste kirjastuselt vist hakkama % küsima :)

      Kustuta