Reisiraamatute põuas ma just sellist mõnusalt kerget lugemisampsu vajasingi. Esmalt langesid viljakasse pinnasesse juba autori inspireerivad sõnad sissejuhatuses, mis innustavad härjal sarvist haarama ja lõpetama igasuguse kõhklemise (olgu selleks hakatus kirjutamiseks või reisile minekuks). Viimasega mul probleeme pole, esimesega kohati nagu oleks, ent õnneks lõpp peaks juba paistma ka... või vähemalt sel sajandil peaks see juhtuma.
Mis mind kergelt kadedaks teeb, need on Liina kogemused üksi reisimisel. Seda harukordset võimalust on mul elus harva olnud. Ma ei taha väita, et see iseenesest mingi õnnetus oleks (vastupidi, hea kaasteeline on parem kui lotovõit), lihtsalt üksi reisides satub märksa enam kohalikega lobisema, mis omakorda on parim osa reisimisest. Ma ei tea, kuidagi just inimesed ja juhtumised on need, mis reisist reisi teevad, kas pole? Sa võid silm punnis jõllitada ilmatu vägevat koske või mäge või sini-sinist veteavarust, aga seiklus see ei ole, adrenaliini ei anna ja head lugu sellest naljalt ei sünni. Loo tekkeks on vaja inimest või plindrisse sattumist :)
No seda Liinal ikka juhtub. Näiteks komistab ta Hiinas levinud petuskeemi otsa, kus kohalikud neiud rännuselli esmapilgul tagamõtteta teed jooma kutsuvad. Ise ma pole Hiinas käinud (ei taha ka, mulle piisab abikaasa WC otsimise kirjeldustest, sedavõrd keeruline oli hiinlastele selgeks teha, mis kohta tarvis on... peaaegu jõuti juba kogu toimingu ette mängimiseni... tähendab, olgu, ma edasi ei kirjelda).
Või kuidas pealtnäha süütu surnuaia pildistamine Gruusia-Armeenia piiri lähedal ebameeldivusi põhjustas. Minu lemmiklugu on ilmselgelt Põhja-Korea. Ajal, mil maailm muutub ühte nägu ja kultuurilisi erinevusi jääb üha vähemaks, pakuvad lugemisrõõmu just erilised paigad. Mingis varasemas reisilugude raamatus on sellest ka kirjutatud, aga seal see mulle põnev ei tundunud, aga siin oli päris vahvasti edasi antud. Kuigi ma saan aru, et see on võrdlemisi üks ja ainus tüüpekskursioon, kenasti lavastatud ja kontrollitud, et lääne inimene näeks ja teaks, kui ilus on elu Põhja-Koreas :)
Eraldi plusspunktid annan autorile ka selle eest, et paari sõnaga mainiti ilustamata vabatahtliku töö telgitaguseid (autor oli mõned kuus Mehhikos inglise keelt õpetamas). Eks selles rahade jagamises ja paberil numbrite liigutamises ole üksjagu silmakirjalikkust ja kohati võhiklikkust, räägitakse sellest aga harva.
Aitab nüüd küll, jätan midagi lugemiseks ka ikka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar