Reede, 30. august 2019

Rohesaar Hiiumaa

Kuigi võib vabalt juhtuda, et ma kümne aasta pärast ka selle blogi kustutan (või saab internet lihtsalt täis), siis senikauaks panen ma ikkagi kirja märksõna nr 1, mis jääb seda saarehooaega (2019) mu jaoks meenutama - see on prügi.
Prügist ei ole kunagi meeldiv rääkida. Me teame, et seda on palju, me oleme näinud pilte suurtest prügisaartest ookeanis, ummistunud ja moondunud kehaga lindudest ja loomadest ja... Seda kõike on ilmselgelt palju. See on suur pilt, ehk ka liiga kaugel meie oma kodu uksest ja ei puuduta alati piisavalt. Ühe väikese saare toimetamisi  jälgides on aga õige hea vaadelda, mis elu elab prügi. Või mis elu elavad need pisikesed mutrikesed, kes peavad prügiga toimetama ka siis, kui nende mutrikeste valitsejaid teema ei huvita. Loogiline, et ei huvita, sest au ja kuulsus tuleb mõnusamalt kätte mõnd uut teejuppi või hoonet avades, toreda peo avakõnet pidades jt toredaid asju tehes. Hästi korraldatud prügimajandus ei paista esimese hooga silma, küll aga torkab kenasti silma, kui seda EI ole tehtud. See viimane on nüüd paar suve ka juhtunud. 

Meie olime ka eelmine suvi prügiga hädas. Loomulikult on meil olemas leping nagu see kohustuslik on. Sügistalvel ei taha meil korraliseks üks kord kuus veoks  prügikonteiner täituda, aga suvel oleme seevastu hädas. Puhkemajas peatujatele meil selles osas etteheiteid ei ole - nad on jõudumööda vastavalt meie palvetele ikka sorteerinud tekkinud jäätmeid. Ja mida ei ole teinud nemad, seda teeme siis lõpuks meie ise. No aga ikka tekib, mis parata. Eelmisel suvel mu mäletamist mööda põletasime õige usinasti...
Tänavu oli meie saarenurgas veelgi kuivem ja pidevalt tossav prügilõke ei tundunud kuigi mõistlik. Otsustasime olla "nutikad", probleemi ennetada ja juba varakult prognoosida kasti täituvust ja lisavedu tellida (viimane võimalus on lepingus kenasti kusjuures välja lubatud). 

Juunikuus ei õnnestunud. Ehk helistasime ise liiga hilja, mõtlesime.

Juulikuus ei õnnestunud. Saime teada, et kogu Hiiumaa peale ongi vaid üks prügiauto ja sellele üks juht (kes ilmsesti ka ju millalgi puhata soovib). Dispetšer teatas küsimuse peale, et kas tal häbi ei ole öelda, et lisavedu ei olegi võimalik tellida (viide lepingus kirjas olevale kohustusele), et temal küll ei ole. Nojah, arusaadav samas ka, sest miks peaks üht Viljandis telefoni otsas kükitavat daami Hiiumaa prügisse uppumine huvitama.
Kui selgus, et neil päevil on prügiauto tulemas Heltermaale (meie juurest 4 km), siis püüdsime leida lahendusi, et äkki annaks ringi ühildada või viime meie oma prügi sinna valmis, ent ka siit ei õnnestunud leida kokkupuutepunkti.   


Ei jäänudki muud üle kui...





... tõmmata kast kindlalt kinni, et lahtine hunnik kuu aega kogutud ja kuu aega laagerdunud kraami hiljem mööda autot laiali ei valguks. Meeldivate aroomide saatel asusime teele. Olgu veel lisatud, et Hiiumaa ainus prügila asub meist ca 25 km kaugusel. 
Prügilas oli väga muhe ja viisakas teenindaja, ei ühtegi paha sõna, ainult üllatusena selgus, et tegelikult ta ei tohikski meilt prügi vastu võtta. No tere talv ja talvelinnud kõik! Prügile lisavedu pole võimalik tellida ja kui hakkad siis ise sellega toimetama (näed vaeva, kulutad paar tunnikest aega, rääkimata ebamugavustest, mis seotud su sõiduriista kahjustamisega), siis nagu ka ei tohiks viia. Ja maksad ju nagunii eraldi juurde. Ja natuke rohkem ka kui su korraline prügivedu. Mitte et see kuus eurot kopikatega meid vaesemaks teeks - kulutatud aeg oli ehk isegi valusam tegur.

Kuna me, nagu ülal nähtavalt pildilt näha, olime teinud erakorralise prügilavisiidi, siis kerkis päevakorrale küsimus, mida teha meie plaanikohase prügiveoga. Olgu, jätame jõusse ja küll me selle prügi ka "leiame". Parajasti oli etenduste nädal, mis tähendas, et kui auto ei tule enne kl 18, siis meie prügikasti tavapärasesse asukohta ei ole võimalik autot lasta - inimesed, pargitud autod jms teema. Loomulikult ei olnud lubatud kuupäeval auto selleks kellaajaks saabunud. Tema tagurdamise piipitamise ja mahtumise tõttu jäi siis üks meist passima, et prügikastiga publiku laekudes hoovilt lahkuda, laveerides parkivate autode vahel kaugemale. 
Okei, auto veel ei tulnud, rahvas on saalis küll paigal, etendus käib, aga auto ju kohe-kohe tuleb. Liigun kastiga pool külateed vastu autole. 
Õhtu lõppeb, rahvas lahkub, ent autot ei tulegi. Järgmisel päeval selgub, et  korraline vedu nihutatigi edasi. Uus päev, uus etendus, uus publik, uus ootamine ühes kastiga teeotsas. Palju jama ei millestki.

Ajakirjandus, mitte prügiveofirma ise, pakkus lahenduseks lisakonteineri võtmist hooajaks. Samas ei ole see lahendus ka alati sobiv. Meie hooaeg ongi kaootiline, kahjuks. Vahel nii, vahel naa. Ja ega see suurem või lisaks võetud konteiner ka tore ole, sest kuu ajaga tekivad lõhnad, tekivad "sõbrad" sinna lähedusse, ja neist viimastest meil maal puudust ei tule. Muidu võiks ju üldse aastaks ühe suure kasti võtta ja asi ants.

Hooajaline mure, mõni mõis, võiks ka öelda. Samas on turismimajandus Hiiumaal siiski võrdlemisi suure kaaluga (plastitööstusele vastu küll ei saa), ent tööd ja tegemist annab paljudele meiesugustele pisimutukatele. Ja mitte ainult! Ka telkija, matkaja, karavanibussiga tulija on hädas, mida teha tekkinud prügiga. Kui see oleks laiukene, võiks öelda jah, et võta oma prügi endaga mandrile kaasa. Ent me  Hiiumaal toodame ja valmistame ise tooteid, mida eeldame, et külaline ostab ja tarbib, seega on ka loogiline, et ta jätab maha prügi, millega meie peame tegelema. Sellisel külalisel pole aga kuhugi midagi jätta. Tal pole infot, tal pole abi. Nii uputavadki suvekuudel prügi- ja pakendimajad ja  kohalikud on verised. Õigusega, muidugi. Aga kuhu nad siis saavad oma prügi jätta, küsin ma. Muidugi on need valed kohad prügikoti poetamiseks, aga kui sa oled võõras kohas, kuhu sa siis jätad jäätmed?

Ja nii tahame me saada, olla ja jääda rohesaareks.
Võimas. 

Esmaspäev, 26. august 2019

Sain saare otsast maha

Juhtusin viimati praamile (20.08) tühjade kätega, see tähendab, et mul polnud midagi lugeda. See on see tüüpiline hooaja lõpp, mil saarelt ei taha enam väga midagi laenutada ja mandrile pole hulk aega saanud. No aga inimesi on ka põnev jälgida. Paraku ei tule sellest suurt midagi välja, kui keegi juhtub raamatut lugema, sest siis ma ei saa enne rahu, kui olen suutnud tuvastada, et mida see keegi loeb.

Seekord köitis mu pilku kaugel akna all üks proua ühe raamatuga, mis paistis Minu-sarja moodi olevat. Punast värvi ja puha. Aga ta oli kole kaugel, seega ei saanud ma kuidagi sotti, kas oli see Moskva. Või Armeenia. Või hoopis New York. Kindlasti on midagi veel punakaanelisena ilmunud, ent mulle kohe ei meenunud. Vahepeal ta jällegi pani raamatu kinni ja kaugemale ära ja ma kuidagi ei suutnud selgeks teha. Edasi püüdsin välise vaatluse põhjal hinnata, et kas see proua ikka loeks New Yorki (see oli ju noorukese modelli raske alguse lugu). 

Aga siis jõudis praam Rukkirahuni (harvemale Hiiumaal käijale olgu öeldud, et siis on max 15 minutit sildumiseni) ja ma loobusin. Jäin vaatama hoopis ühte lähemal istuvat tüdrukut, kes ka luges. Meie vahel oli küll barjäär, nagu need praamil selles suures saalis on, aga ühel hetkel tõstis ta oma lektüüri ja... pagan küll, see oli nüüd küll väga kindlat sinist tooni sinine Minu-sarja raamat. 
Jeerum, mul oli nii häbi nagu oleks näinud oma lugupeetud klassijuhatajat alasti. Või kedagi hullemat. 
Pilt on loomulikult illustratiivne :) Nii palju lugejaid praamil ei ole.

Siinkohal oleks see lugu võinud lõppeda, aga ei lõppenud. Sest eile ilmus ühe populaarse sotsiaalmeedia populaarsesse lugemishullude gruppi "Minu Hiiumaa" tagasiside, kus muuhulgas mainiti praamil lugemist ja siis... siis ma tundsin selle naisterahva ära. Väga armas kokkujuhtumine. Eriline kiitus muidugi, et ta oli raamatu soetanud raamatu sünnipaigas, esitluspäeval, kohvikutepäeval 2018. aasta augustis. Kurb samas, et tal ei olnud autogrammi ja praamil jäi see võimalus kasutamata.
Küllap siis järgmine kord. 
Aga siis kindlasti :)

Pühapäev, 18. august 2019

Kõik on läinud

Nüüd on nad päriselt läinud... alles jäi vaid tühjus...
Oleme südamest tänulikud kõigile teile, kes te aitasite kaasa ja olite moel või teisel osalised hästi õnnestunud Soonlepa karjamõisa teatrisuves, mis ühtlasi oli meie neljas hooaeg:

- hiidlased ja suure maa inimesed, kes tulid jalgsi ja autoga, bussiga ja paadiga, rattal ja joostes! Üheksast etendusest seitse olid täissaalile ja panid me võimed proovile.

- Theatrum ja MUNA tüdrukud-poisid, autor/lavastaja Andri Luup ja produtsent Ere Naat, kes selle saali võlud esimesena avastasid ja kes jäävad igavesti Soonlepa karjamõisa ajalukku ühe lavastuse maailma esmaettekandega!

- VAT Teater ja KOLM VERSIOONI ELUST! VAT Teater oli meie saalis õigupoolest juba teist korda ja loodame, et tuleb lisa!

- Poolvillaste näitetrupp, kes tuli kaugelt Viljandimaalt ja mängis etenduse NISKAMÄE NAISED! Hooaja algus sai korraliku avapaugu!

- Muna söömaajast osavõtjad ja silmaringi avardava munasöömisõpetuse edastanud Helgi Põllo!

- Täiesti enneolematult vaimustav Hiiumaa Köök ja Pagar tüdrukud ja poiss, kellest on kujunenud Hiiumaa omamoodi visiitkaart! Nende müügimeeste ja maitsvate toodete kohta oleme külalistele suud vahtu rääkinud - kui teil saarel tööpõld otsa peaks saama, siis mandril teid juba oodatakse 
Pilditänu läheb teile, Tuuli Tammla ja Jaan Kontkar!

Kniks ja kraaps!

Poolvillaste trupp Viljandimaalt
Mae keetis veidi mune... Mitut pragu näed?


Maria Peterson ja Jan Uuspõld lähevad, viimast korda lavale

Mõni tool on veel nurgataga peidus ka

Elina Reinold (jah, ta on tuhvlites!) ja Margo Teder lähevad viimast korda lavale...




Reede, 16. august 2019

Uus päev, uus teater...

... ja uus on ka saal, pisikeste valgete käekestega üles ehitatud. Tõus ja kohtade arv väiksem kui Theatrumil, aga abiks ikka. Kõvemat sorti rahva saali pakkimine on seljataga. Kõiki ei õnnestunud mahutada, ent ehk nende viha lahtub. Omalt proovisime küll kõigiti infot jagada, et etendused on välja müüdud ja kohapeal müüki ei toimu (tegelikult tegime siiski imet ja mahutasime hästi-halvasti sinna kenakese numbri lisaks). Karta on, et homne etendus tuleb samasugune.





VAT Teater on hea ja "Kolm versiooni elust" kohe eriti :)


Ja vaadake, millise rattaga Hiiumaa Köök ja Pagar veel Kärdlast kohale väntas! Herilaseparv sõitis Pavlovate kohal jänest muidugi....




... selle rattaga tuli ilmselt stiilne naabrimees.



P.S. Ja kui kellelgi tekib küsimus, et etendus käib ja mina istun telefonis, siis võin teid kohemaid rahustada, et ma ei mahtunud saali ja seepärast võin poolteisttunnikese nutiseadmeis veeta (kingsepal pole ikka kingi jalga panna või kuidas see vanasõna käiski...)

Kolmapäev, 14. august 2019

Suvila. Klassikaraadio (06.08.19)

Nagu hiljuti mainitud sai, käis Soonlepas külalisi. Mikrofoniga ja puha. Loomulikult jäid magusamad jutud kõik enne ja pärast nupuvajutust ja mina ei julge tänase päevani seda intervjuud üle kuulata.

Üks päev ma siiski tabasin abikaasa vargsi seda kuulamas, ise kadusin kiirelt üles ära ja asusin valjusti ümisema. Lõpusekundite kajakat kuulsin aga ka läbi valju ümina :)
    

Esmaspäev, 12. august 2019

"Kolm versiooni elust" VAT Teater

Anne Veesaar ajakirjas Tiiu leiab, et peaks 16. või 17.08 Soonlepa karjamõisa põrutama ja VAT Teatri "Kolm versiooni elust" ära vaatama. Meil jääb üle temaga vaid nõustuda, sest meile hakkas see lavastus juba aprillis meeldima 😉


Sina haara pilet (15/12 eurot) Piletimaailmast või Piletilevist, sest karjamõisa saali kiviseinad pole kummist ja kohapeal müümiseks jääb ilmselt väga piiratud arv kohti.
P.S. Jälgi algusaega, sest 16.08 alustame kell 19 ja 17.08 kell 15☝️


Pilditänu: Siim Vahur

Pühapäev, 11. august 2019

Viievitu vs Suuremõisa

Käisin eile Hiiumaa teises servas pidus ja nägin üht poebussi ootamise pinki, mida pidavat kutsutama Viievitu pingiks. Noh, meil Suuremõisa poe ette on ka pink tekkinud, aga see nii vähe aega olnud, et on teine alles ristimata.

Kolmapäev, 7. august 2019

MUNA on veerenud jäädavalt ära

See ei ole tegelikult veel lahkumistund, see on see hetk, mil publik istub juba pimedas saalis ja ootab näitlejaid.

See magusvalus hetk, mil nad lähevad... 

Lammutavad saali ja muinasloo. Kui lõppeb teatriime ja algab argipäev - samas, valmis uuteks imedeks (VAT Teater tuleb juba täpselt 10 päeva pärast, 16.-17.08).

See on see hetk päevast (loe: ööst), mida ma iga jumala kord vaatan pisar silmis... kui kõik harutatakse koost, kõik vajub minevikku...

Imeline AITÄH ja kniks, suurepärane Hiiumaa ja suure maa publik, Theatrumi armas pere, autor/lavastaja Andri Luup, näitlejad Jan Uuspõld, Maria Peterson, Kärt Tammjärv (Vanemuine), Risto Vaidla (NUKU), Helvin Kaljula (ka valguskunstnik), Elisabeth Peterson. Helikujundaja Tõnis Leemets, kunstnik Kaarel Eelma, produtsent Ere Naat, kõige võrratumate jalavarjudega administraator Meeli Mikiver ja kõik teised abilised!
Ja muidugi sõber Hiiumaa Köök ja Pagar oma vahvate müügitüdrukute ja -poistega (ptüi! -poisiga) ja kohalike toodetega (elagu Pätakavalla pikuke!)!

Te olite fantastilised ja seda kuuel järjestikusel õhtul - Soonlepa armastab teid kõiki! 


Esmaspäev, 5. august 2019

Noppeid Hiiumaa kohvikutepäevast, 03.08

Järjekordne etendusepäev, kolmas siis, ja endiselt täismaja. Seega meie kohvikutetiir saab olema selline lõunane ja viisakamapoolne, õhtused praasdnikud jäävad nägemata.

Endiselt ahvatlevad uued ja väljaspool Kärdlat asuvad kohad, seega autonina Putkaste poole, kus juba varahommikul kõlab kaunis muusika perekond Paemurru esituses.




Järgmiseks Tubala lähistel Kasesalu kohvik. Ka uustulnuk kohvikutepäevadel.

Küll on ilus ja armas minna varakult, siis jagub veel sööke ja koogid-tordid näevad eriti kaunid välja.


Ühtlasi näitas pererahvas kõiki oma imevigureid. Vahvaid majakesi ja ohtralt kunsti. Lisaks meelitasime osa neist meitele teatrisse tulema :)


Ja ongi Kärdla. KlaasiPank esimesena.


Kohvik "Võimalik vaid Venemaal". Suur meeskond ja kõva ettevalmistus. Aga juba oli ka selge, et kisub väga rahvarohkeks. Teised kohad ei suutnud meelitada sisse astuma.


Laupäev, 3. august 2019

Noppeid Hiiumaa kohvikutepäevast, 02.08

Mitte igal aastal augustikuus ei juhtu see, et ma jõuan ise Hiiumaa ühepäevakohvikutesse piiluma. Seekord juhtus, ja imede ime küll, lausa kahel päeval. Me happy!

02.08 ehk reede (mis ennemuiste oli eelkohvikute päev, ehk ühtlasi see päev, mil ka Soonlepa õuel oli kohvik) oli kõige mõnusam - need väljaspool Kärdlat kohvikut on enamasti nii ägedates kohtades, nii armsad ja kõige lähemal algsele ühepäevakohviku-ideele.

Me hüppasime loomulikult sisse naabrite juurde Sarve sadamasse, kus oli kohvik nimega Sarvenaiste Kalakuur. Seal on juba nais- ja meeskond nii äge, et alati on kindlapeale minek. Toit on lihtne ja aus ja maitsev. Ja üldse on see üks ilusamaid kohti Hiiumaal.





Edasi liikusime Käina suunal ja jõudsime Jõekülas Bonzai Rändkohvikusse. Asukoht ja taluõu oli võrratu, väga armsa olemisega koht ja suurepärane perenaine. Abikaas tegi seal ajarännu aastasse 1987 ja ühte konkreetsesse lavastusse, mille dekoratsiooniks olnud väravad vedelesid krundil. See oli tema tipphetk :)
Jõudsime sinna paar tundi pärast avamist ja menüüst nii mõnigi roog oli juba otsas. Bonzo ise toimetas toiduga ja kui temalt küsida, siis selgitas keeruliste nimedega Jaapani toitude tausta kenasti. Muidu oli letiteenindus selline tõsisevõitu ja sõnaaher. Meie katsetasime udupeene nimega roaga - okonomiyaki. See maitses suurepäraselt, seda pean ma ütlema.



Edasi jõudsime Valgu Baari. Saan aru, et legendaarne koht, ent minul selle kohaga ajalugu puudub, seega mälestustel polnud kandepinda :) Tuuline oli. Mitmeid tuttavaid ja armsaid inimesi nägime. Väga head porgandikooki saime altleti ja pealtleti väga häid smuutisid. Praadi oleks ka tahtnud, aga jube pikk järjekord oli ja loobusime.